¤ Filmipäävad ¤

Esmaspäeval on meil siis kombeks pidada filmiõhtuid. Seekord oli tegu Malibu Movie Mondayga. Jook oli hea (koks ananassimahlaga), aga filmi peab uuesti vaatama. Nüüd tuleb siis välja, et meie eakamatel sõpradel on joomisega probleeme. Joovad nii kaua kuni on täiesti kõlbmatud filmi vaatamiseks või mingisugusegi vestluse arendamiseks. Ross vajus enne filmi poole peale jõudmist enda tuppa magama ära ja Graham käis taias niisama mööda maja ringi ja häiris teiste öörahu. Mõlemat ootab ees tõsine jutuajamine alkopolitseiga (Me and Nel).
Teisipäeviti on Torontos aga poolehinnaga kinokülastuspäev, nii et leppisime oma nädalavahetuse leiu, Robiga, kokku, et lähme vaatame Paranormal Activity 2. Kuna tal oli terve päev vaba siis saabus Rob meile juba kahe ajal. Vaatasime Jääaega, esimene ja teine osa läksid nagu niuhti. Nüüd ma tean siis kommenteerida ka, et esimene osa meeldis mulle palju palju rohkem. See on ikka meganaljakas! Teine osa on parem eestikeelde tõlgituna.
Peale filme käisime väiksel shopingu retkel, et muretseda vajalikud ained meie personaalsele kokale, Robert Andrewsile...ta valmistas meile kariibidepärase kastmega riisi, kanaga - meie aga seisime kõrval ja vaatasime-õppisime! Karri and ingver on uus hea leid meie jaoks! Ja Robi valmistatud roog oli hea - we loved it :)  Kõhud täis, rääkisime oma kõige meeldejäävamatest pidutsemiskogemustes ja nagu välja tuleb siis oleme leidnud endale Kanada Mala :P :D Robil on ka nimelt komme oma riideid hakata vähemaks võtma kui jooki natuke rohkem sees ja provotseerijad ümber :D Me hoiatasime juba ette, et kui meie selle peale satume siis saab ta eestlaste seas kuulsaks...vähemalt meie blogi lugejate seas, sest we never partey without or camera ;D
Poole üheksast hakkasime siis lõpuks kino poole liikuma. Kinosaal ei erinenud palju meie oma Plaza või Cinamoni omadest. Toolid olid ainult ebamugavamad ja naljakalt liikuva seljatoega. Siin Torontos sulle istmenumbriga pileteid ei müüda...lähed ja valid ise endale saalis koha, nii et, kes ees, see mees. Film ise oli täielik cräpp, kaks kõvemat ehmatus- ja naerukohta väärisid tähelepanu, aga üldiselt pettumus. Poole filmi ajal lahkusid kaks tüdrukut saalist ning ei tulnudki tagasi - vist oli liiga õudne või siis hoopistükis liiga tobe. Pigem esimene variant nende puhul, sest teine variant on meie arvamus - tobedusetipp! Õige filmi treiler peaks olemas see:
http://www.youtube.com/watch?v=VCog307YA6M
Peale kino ootas meid ees öine autosõit (ülisupriim Lexusega!) kodu poole, linnatulede valgel. Sellise atmosfääri kõrvale sobis väga hästi mingi faking techno muss ( http://www.youtube.com/watch?v=2CQQ2CQMrwc ), mis varsti võib endale täitsa leida eraldi kausta mu arvutis.
Sel nädala ei olnud meil mingit veinikolmapäeva.

¤ Liina ¤

¤ Sitt vein ja hea burger ¤

Kolmapäev on meie jaoks teada-tuntud veinipäev.
Möödunud kolmapäeva veiniõhtu oli täielik feil, sest Ross ostis meile veini, mis oli lihtsalt saast! Veini nimi oli "Girls night out", mis tundus Rossile justkui hea veini nimi olevat, kuid nagu me teada saime, võib nimi olla vägagi petlik! Vein oli lihtsalt nii kuiv ja hapu-mõrkjas - ühesõnaga rõve! See ei läinud meil mitte mingi valemiga alla! Ma üritasin alguses siis seda veini "viisakusest endale sissevägistada", aga andsin kohe alla - lootusetu!
Siis tuli aga meie tuppa Fiona - pakkusime siis talle seda veini - ja kus talle see alles maitses! Jõi ära ühe klaasi ning seejärel suutsime talle ette sokutada juba teise ja nii läkski pea terve pudel tema kõrist alla - ja siit ka tulemus: purjus Fiona, mitte just kõige toredam variant :D Mõne aja pärast hakkas ta ikka suht peale käima, et läheksime välja burgereid sööma, aga keegi meist ei viitsinud. Kuid Fiona tuli siis lagedale oma kupongidega, millega pidi 10$ alla saama - ja tal oli kaks kupongi. Burgerit nagu tahaks, aga minna ei taha. Lõpuks siis jäin nõusse, et lähen koos Fionaga sinna burgeripleissi ja ostame kõigile burgeri ning toome koju ja siis sööme kõik koos. See plaan oli kõigile meeltmööda.Otsisime netis üles burgerikoha veebiaadressi, et valida endale burger. Meie Liinaga valisime ühiselt kanaburgeri - tundus kõige lollikindlam variant. Ross valis mingi chilli oma ja Fiona omast polnud halli aimugi - mingi pisike burger oli. Meie omad olid ikka megasuured!

Burgerid valitud, asusime Fionaga teele - nii umbes kilt oli vaja kõndida. Keegi aga ei osanud arvata, milline piin on joogise-Fionaga kuhugile minna! Mina sain seda tunda - tappev ja naljakas!

Vähe sellest, et ma muidu ei saa tema "katkisest inglise-hiina-japsi aksendist" aru, siis nüüd oli see umbes kaks korda võimendatud! Kahju, et ma poolest jutust aru ei saanud ... Mida ta küll jahuda võis?! Ma mäletan, et ta küsis mu käest, kas ma olen domineeriv isik või sadist ... "Mida kuradit", mõtlesin! Kust ta küll sellise küsimuse peale tuli! Ütlesin, et domineeriv, sest sadist ma ilmselgelt ei ole. Sellepeale ütles ta mulle, et ahah, mulle meeldib siis peal olla. Mismõttes peal?! Siis hakkas koitma - Fiona on jutuga seksimaale jõudnud. Ütlesin siis, et ei meeldi, siis ta oli shokis, et misasja, mismõttes!? Tema jaoks tähendab domineeriv isik vist seda, et seksimise ajal on ta "girl on top" positsioonis. Arusaam missugune ...

Ja siis ta ikka otsustas, et räägib edasi: küsis, mis kostüüme ma kannan ... Jah ... Õõõh ... Mis rollimänge me teeme ja palju mul kostüüme on!?! Kui ütlesin, et ühtegi, oli ta veel suuremas shokis - mul on ilmselgelt midagi viga ... Lubas mind kuhugile poodi viia, et ma saaksin endale osta, vms, jeerum! Ja lähme siis teemaga ikka edasi: mis seksilelud mul olemas on?! Mida ma kasutan!? Mul oli mida fakki sa ajad :D Ei kasuta midagi, kasutame üksteist! Ilmselgelt ei mahtunud talle see pähe ja võttis pähe, et viib mind raudselt mingisse "sex toys" poodi - tule taevas appi! 

Hetkeks mulle tundus, et vaikse ja vaoshoitud tüdruku taga on peidus eriti haige jänes! Kas alkohol toob välja inimese allasurutud tunded, olemuse?! Tema puhul kindlasti!

Jõudsime siis burgeripleissi ja seal ta ajas ilmselgelt kämmalt. Siiani imestan, kuidas teenindajad temast aru said! Ta soius ja rääkis suht omaette. Tõmbles ringi, käis mööda söögikohta ringi, endal pea laiali otsas - silmadest rääkimata. Purjus Fiona!
Vahepeal toppis oma käekoti täis väikseid ketšupi ja soola, pipra, veiniäädika pakikesi - nagu terve hunniku, et saaksime kodus kasutada ... Minu jaoks natuke veider, aga tema meelest on see normaalne - need on ju tasuta!  

Burgerid läksid meil 15$ dollari asemel maksma ainult 5$, kolme peale, mis oli väga odav! Pealegi, need burgerid olid nii suured ja nende vahel oli kõike! Võisid ise valida, mida tahad. Ning hea oli see, et kõik oli värske: salat, tomat, sibul, hapukurk, jne. Ja liha oli grillitud, mis tähendab, et natukenegi parem kui Maci või Hessi variant.
Sõime siis kõik koos köögis burgereid - kell oli mingi kümme õhtul, väga paha aeg muidugi söömiseks, aga mis parata! Sõime burgerid ära, Fiona kadus ühel hetkel oma tuppa (vajus ära vist) ning Ross läks samuti magama, niiet meil Liinaga ei jäänud muud üle, kui minna oma tuppa ning samuti magama.
Selline veinikolmapäev siis.

¤ Nelli ¤ 

¤ Töö täidab tegija kõhtu ¤

Ja töö ka kiidab tegijat!

Oleme Liinuga nüüd osaliselt töötegijad - vähemalt on meil olemas töö, olgugi, et ainult jõuludeni, kuid siiski olemas. Meie esimene töökogemus Kanadas on käes - linnuke kirja :)

Hetkel on tööpäevi natuke vähevõitu, aga järgmisest nädalast läheb kiireks - siis on jäänud loetud päevad jõuludeni!

Meie esimene töökoht on siis at "Mr.Bill´s Trees". Töö seisneb selles, et kui vaja, lõikame oksi parajaks või teeme taimedest pottidesse seadeid. Samuti käib meie tööülesannete hulka poe korrashoidmine, ehk siis koristamine ja nüüd kui tulevad kuusepuud (esmaspäeval!), hakkame neid müüma ning lisaks ka igast muid erinevaid jõulupäraseid kaunistusi, pärgasid, jms.

Oma tööriided saime Rossi sõbra Kirk´i käest. Need on meile päris suured ning näeme seepärast välja nagu väiksed valged räpparid-gängsterid, päris naljakas :D Esimesel päeval suht lollitasime ka, immiteerisime räpparite liigutusi ning kõndisime nagu nemad ja ütlesime üksteisele lauseid nagu "Jou, what´s up?" ja kui tegime ülbet ja kurja olekut nagu "what a fuck" või "you talking to me, motherfucker" olime suht gängsterid valmis :D

Esimene tööpäev oli meil Liinuga koos - siis pidimegi tegema tellimuse peale hoonete ette taimedest seadeid, pottide sisse. Alguses tundus natuke keeruline, kuid pärast hakkas loogika koitma ning kogu töö polnudki nii raske üldse.

Teine osa tööst ootas meid poes - üks lõikus oksi, teine tegi poti sisse "seelikut", ehk siis täitis poti esmaste taimedega - mänd, seeder, jms. Töö oli meil omavahel täpselt nii jagatud, et igaüks tegi seda, mis talle rohkem meelt mööd on. Ja mulle tõesti meeldib see töö - isegi okste lõikamine, kasvõi mitu tundi jäjest :)

Hetkel töötame 4-7 tundi, olenevalt sellest, palju tööd on. Ja tunnitasu on siis 10$, mis on Kanadas miinimum.

Tööle sõidame metrooga, üks ots maksab 3$, ehk siis tööle minek ja tulek läheb maksma 6$, mis pole kõige hullem, kui arvestada töötasu. Piletihind ei sõltu sellest, kaugele sõidad, ostad lihtsalt pileti ja võid sõita kasvõi teise linna otsa metrooga. Metroo on suht sama mis meil rong Eestis, ainuke  erinevus on selles, et  metroo sõidab maa all ja Edelaraudtee rongiga sõites maksad vastavale kaugusele vastavat hinda! Jama! Aga metrooga sõidame meie üksnes kolm peatust, maksimum 10 minutit, mitte rohkem. Ja metrooga sõit on täpselt nagu filmides - üldiselt on tipptunni ajal inimestest pungil, osa inimesi istub, osa seisab, mõni kuulab muusikat, keegi loeb, keegi magab.

Siiani oleme käinud tööl kordamööda, vastavalt sellel, kas Bill´il on üht meist tööle vaja või mitte. Ja tavaliselt peame seal olema 9-10 aeg, kuid jällegi - nii kui jõulud jõuavad üha lähemale, oleme tööl varem ja kauem.
Üldiselt on see nädal olnud vaikne, kuid küll see võtab alles tuure üles. Peagi peame mõlemad töötama, üks hommikuses, teine päevases vahetuses ja kuni jõuludeni suht iga päev, kindlasti nädalavahetustel. MP3-pleier on tööl olles asendamatu ja meie töö puhul õnneks ka lubatud :)

Väike lugu ka teile hommikusöögi kõrvale...Esimesel päeval käisime me hoonete ette potiseadeid meisterdamas. Umbes lõunapaiku jõudsime siis tagasi Billi juurde ja hakkasime oma lõunasööki, beef sandwichi sööma. Paki peal on kirjas friendly butcher, tore teada. Tagauks oli kergelt irvakil ja uksevahel magas vaikset und Kanada kõige armsam rotipoiss. No nii armsat närilist pole tõesti lihtsalt elusees näinud. Polnud selline rõve rott, nagu Eestis näha võib!

Selline näeb välja tõeline rott!

Päike paitas ta läikivat karva ja Rotu nägi nii sügavat und, et isegi meie hääled ei häirinud teda. Nelli klõpsis posu pilte päris päris nina all tal :P  Siis ütleb Bill : "Tüdrukud, minge parem välja korraks!" Võtame siis oma lõunasöögi kaasa ja lähme välja. Mõni hetk peale ukse sulgumist me seljataga kuuleme, kuidas labida tera tabab kivisillutist KOLKS! KOLKS! KOLKS!...faking pooltoores liha, võileiva vahelt, käib suus ringi ja ei taha äkitselt enam kuidagi alla minna. Mul oli esimest korda tõesti tunne, et nüüd hakkan oksele! Päris kena lihatoidu võõrutus oleks viia inimesed oma kanapraadide ja seajalgadega tapamajja...las söövad oma head liha ja vaatavad, kuidas toit nende lauale tuleb. "Rõve!" ütleb Liina, ega suuda siiski oma lemmiktoidust loobuda :/ 

¤ Nelli ja Liina ¤

¤ Kõige kirjeldamatuma kirjeldamine ¤

Lõpuks on käes see päev, kus mul aega kirja panna mu kõige emotsionaalsem kogemus, mis siiani Torontost saadud.

Alates esimestest päevadest, mis siin maal veetsime, hakkasime suht tihti kuulma muusikakanalitelt lugu Marianas Trench ft. Jessica Lee - Good to you. Ja alates esimesest korrast peale käis peast läbi mõte, et peaks vaatama, mis muusikat neil veel pakkuda on. See jäigi aga mõtteks päris pikaks ajaks, nii palju muud oli ju teha siin :P Kolmandal nädalal avastasime, et nädalavahetusel on tulemas Bruno Marsi kontsert. Lähme! Kõik oli juba ära plaanitud, Bruno oli isegi meie ühises wishlistis seina peal juba kirjas ja mul avanes siis esimest korda võimalus istuda arvuti taha ja tegeleda ühega oma lemmiktegevustest...muusika otsimine. Me ei saanud ju minna kontserdile teades ainult paari laulu! Bruno Marsi kõrvalt kiikasin aga ka Marianas Trenchi...nii poole kõrvaga...ja siis natsa rohkem ja rohkem ja ennem kui arugi sain olin ülepeakael sees nende muusikas. Päev peale nende albumite tõmbamist avastasin, et ka neil on tulemas kontsert Torontos, selle hooaja viimane, 13 november!

Kas mäletate, et üks paljudest muinasjuttudes kajastuvatest õppetundidest oli, Be careful what you wish for. Ma sain nüüd vist esimest korda seda enda nahal tunda. Alates hetkest, mil nägin, et nad nädalavahetusel esinevad ei mõelnud ma enam väga millelegi muule kui saaks ainult neid näha! Heitsin Bruno Marsi kõrvale ja ei öelnud isegi Nellile, et me pole oma ühise soovi suhtes enam ühel lehel. Mainisin niisama jutusees Rossile ka, et avastasin just enda jaoks uue bändi ja, et nad esinevad ka 13'dal Torontos. Kui Ross küsis järgmine päev, mida ma rohkem tahaks näha siis vastasin, et Marianas Trench oleks lihtsalt ülemõistuse. Lisaks kuulasin enne uninumist ja ärgates kõvaklappidest nende muusikat ja püüdsin kujutleda end nende kontserdil...Wish granted.

13'da hommikul tuli ja nähvas Nelli mulle...Bruno Mars jääb ära, Ross ütles, et viib meid täna Marianas Trenchi kontserdile! Nähvamine oli tingitud siis teatud ohverdustest, mis selle jaoks tehti. Sealt tuleb ka see "be careful what you wish for". Kõigel on tagajärjed ja nii oli ka minu "võidul" magushapu maik juures. Kõik negatiivse jätan ma aga eesriide taha peitu ja räägin edasi ainult positiivsest, sest muinasjuttudest teame ka ju seda, et lõpp hea, kõik hea :)

Kontserdi järjekord oli nagu meeletult pikk. See, et me pidime tund aega järjekorras seisma, ei kajasta kaugeltki kui palju inimesi meie ees seisis, kuna järjekord liikus suhteliselt kiiresti. Jõudsime sisse umbes tund ja pool peale algust. Soojendusbändidest ei teadnud me midagi ja esimese korraga sattusime suhteliselt saali keskossa, kust lavale ei olnud just kõige parem vaade. Tänu Rossi alkoholi lembusele avastasime aga, et meie kõrval asub joojate ala, mis on poole tühjem inimestest. Me saime mingi seitsmendasse ritta omadega. Soojendusbänd Stereos andis päris kena esinemise, aga no Marianas Trench rokkis täiega! Kusjuures nad olid livene nagu pooole paremad, Joshi hääl ja see kuidas ta tõesti hingest laulab, see kõik tuleb laivina palju paremini välja! Ja nad ei teinud nagu mitte mingit šõud aga kuna nende esinemine oli nagu niii mega siis nad olid paremad kui pooled artistid kes püüavad publikut ka kuidagi muud moodi veel ergutada peale lihtsalt laulmise...ja kui võrrelda neid eelmise bändiga, kes oli laval selleks, et rahvast üles kütta ja endaga kaasa tirida siis nemad olid laval selleks et jagada meiega oma muusikat ja lasta meil sellesse uppuda x) I LOVE THEM!!!! Enamus lauludele laulis rahavas kõva häälega kaasa. "Right beside you" ajal laulis terve saal algusest lõpuni kõik sõnad kaasa, super võimas. Ma soovisin, et oleks natuke varem nad avastanud ja rohkem laule jõudnud meelde jätta.

Kui võrrelda Eestis käidud kontserditega siis peab tõdema, et me oleme oma tasast loomust arvestade ikka ühed väga vinged fännid. Torontos oli ju publikut ometigi palju rohkem, aga mingit moshimist või kaasahüppamis seal väga näha ei saanud. Mul oli lausa liiga palju ruumi enda jaoks, oleks tahtnud rohkem rahvasse surutud olla :P 

Ja siis...Matt Webb, tüüp kes terve kontserti on mu vaateulatuses oma võluva naeratusega kitarri pinistanud, joob oma veepudelikese peaaegu tühjaks, vaatab rahvasekka, mulle ka otsa, ja viskab pudeli.....ma näen kuidas see lendab kind of minu suunas aga natuke vist liiga kõrge kaarega ja ma mõtlen, kas poleks mitte äge kui once in a life ma ka millegi kinni suudaks püüda, ma tahan seda pudelit nii väga!!! Juba teine hetk on see pudel lennanud üle mu pea, siis on see koos teiste inimeste kätega äkki mul peas kinni, käib rabelemine ja nagu välk selgest taevast on see pudel minu haardes, MINU....MINU MINU MINU MINUUUUU x)

Poiss mu kõrvalt küsis, ega ma haiget ei saanud ja kas kõik on ikka korras(kusagilt sain pudeliga ja küünarnukiga vastu pead)..ja mina naeratan nagu loll...jaa jaa, kõik on korras, minuga on kõik korras :D Rohkem kui korras. Ma seisin seal, pudel käes, suu kõrvuni ja erutusest võrelemas....seisan seal rahvasees ja äkki tundsin, et siin ma praegu olengi...kusagil faking Kanadas, tänavate ja majade tuledest säravas suurlinnas Torontos, Marianas Trenchi kontserdil ja ma püüdsin just Matt Webbi veepudeli kinni....uskumatu! Ja selline väike tobe asi, nagu pudeli kinnipüüdmine toob mind ühtäkki rohkem maapeale ja elatavasse hetke kui miski muu kunagi varem! Üks pikem poiss mu ees küsis, mis ma selle pudeliga peale hakkan...ma ütlesin et jätan alles, võtan ühe lonksu ja siis panen ta omale kapipeale seisma, et ma näeksin seda igal hommikul ja et ta meenutaks mulle kasvõi natukenegi, et kõik on võimalik! Kui viimane laul lõppema hakkas ja publik juba vaikselt üürgamist ja plaksutamist alustas siis ma lihtsalt seisin seal, crazy happy, silmades sillerdamas rõõmupisarad...aitäh universum, aitäh selle unustamatu õhtu eest :)

¤ Liina ¤

¤ Esimene nädalavahetus ilma Rossita ¤

Reedel oli Nellil taas tööpäev, kust ta naases nagu alati väga heatujuliselt. Ma valmistasin talle taas ceasari salatit :) Ross jõudis kah just selleks ajaks, nii et istusime siis kolmekesi laua taha sööma ja rüüpasime kõrvale Rossi antud kanada õlu. Üks pudel viis muidugi teiseni ja jutu jätkus kauemaks, kuni hakkas kätte jõudma aeg, mil ta sõber pidi talle autoga järgi tulema, et Ross  nädalavahetuseks meie juurest ära röövida. Kolm päeva kanepitegemist meile ilmselgelt huvi ei paku, nii et ta ei hakanud meid kaasa ka kutsuma. Pidime siis esimest korda ise hakkama saama :P

Reede õhtu läks perse :P

Plaanisime alguses, et teeme oma wishlisti veel ühe linnukese ja lähme tantsima ja lõbutsema, mitte väga kaugel asuvasse kluppi, The Annex Wreck Room. Õhtu leidis endale aga peale Rossi lahkumist vägagi kiire lõpu...mina käsin kergel õhtusel kiirkõnnil ja Nelli läks varakult magama.

Järgmine päev ei tõotanud sugugi parem tulla. Kella kuue ajal õhtul siis mõtlesime, et ehk ikka läheks kuhugi. Püüdsime Danishilt abi saada koha välja valmisega ja selle käigus, ehk teda ennastki meiega kaasa meelitada, aga kõik asjata...üle kahe tunni jaurasime meie toas ja lõppkokkuvõtteks läks ikkagi tema õppima ja meie hoopis mujale kui tema soovitanud oli :P Sai oma tuupimisest puhata vähemalt. Taia, tema tundmatu seksisõber, Saad ja Fiona läksid Toronto suurimasse öökluppi The Gouvernent. Me veel nii rikkad pole nii, et otsustasime minna teisele ringile Smokie Joe'sse. Väiksed dringid, nende kõrvale krõbedad peekoni viilud ja olimegi valmis minema. Teel sinna tuli meile vastu Saad, kes ei saanud Gouvernenti sisse, kuna unustas oma ID , niiet tema õhtu jäi eriti lühikeseks :P

Rahvast oli suht sama palju kui eelmine kord aga muusika oli see eest juba palju palju parem. Jätsime oma joped üles toolide peale, ilma järelvalveta ja tantsima. Väga vastutustundlikud tüdrukud! Aga noh taskud tegime vähemalt tühjaks ennem - ja Nelli omad täis :D

Inimesed olid seal taaskord huvitavad. Tansupõranda kõrval patrullis mingi mega võimsa heledast nahast kasukaga mustanahaline p.i.m.p. Seal tema lähedal hööritas puusi mustanahaline umbes neljakümnendates aastates kergelt litsaka välimusega naisterahvas, kes mulle väga meela naeratuse saatis :D Tütarlapsed, kes laval tantsisid, kandid põhimõtteliselt otsaees silti "pane mind siin samas tantsupõrandal". Siuke tore rahvas ühesõnaga. Meie "sõber" eelmisest korrast, kelle Ross enda tutvustamisega minema hirmutas, oli ka taas kohal. Tuli meie kõrvale tantsima ja siis paneb jälle: "Hey, you dance, do you like to dance? You dance, you dance? Sama vana jama, täielik idioot ikka, aga kuidas sa saad tast niisama lahti?! Suur tüüp ka veel ja miks ta peaks sind rahule jätma kui lihtsalt EI ütled. Nelli pöördus siis meie seljataga tantsiva poisi poole, kes nägi piisavalt turvaline välja. Küsis, ega ta ei pahandaks kui me nende seljataha poeks ja teeks näo nagu oleme siin kõik koos, et sellest suurest tüübist lahti saada. Poiss ütles kohe, et ja jaa, muidugi, pole mingit probleemi, ta saab väga hästi aru, et siin ikka leidub selliseid, kes ei taha hästi aru saada kui nad tahetud pole. Mitu korda pidime ikka nende juurde tagasi tantsima minema sest tüüp tuleb ju kohe tagasi kui me jälle kaksi jääme. Peale seda tuli veel ta sõber samamoodi meid nillima. Lõpuks meie vapper päästerõngas ütles ka, et kuule düüd, kas sa ei näe, et nad ei taha sinuga tantsida! Põhiliselt jäimegi õhtu lõpuni nende juurde ja mitte keegi ei tulnud enam tülitama :) Nelli tegi natuke tutvust ka.

Shane & Rob

Päästerõnga nimi on Shane ja ta on 23. Sõbra nimi on Rob(Robert) ja tema on 22. Nad tulid Smokie Joe'sse lihtsalt tantsima - täiesti kained ja polnud mingit kanepit ega miskit tõmmand (väga-väga paljud inimesed suitsetavad Kanadas kanepit igapäevaselt!) - kui tihti midagi sellist ette tuleb?! Me olime täiega üllatunud Liinaga! Aa, nad on esimesed inimesed, kes ei tee kanepit ja on meie vanused, sest kõik keda ma hetkel teame, on meist vanemad (v.a Taia, ta on meist noorem).

Saime siis natuke aega veel tantsida kuni kell sai kaks ja inimesed aeti baarist välja. Nii see siin Kanadas enamus kohtades ongi.  Ei mingit varajaste hommikutundideni pidutesmist. Rääkisime väljas samade poistega edasi. Neil polnud plaane edaspidiseks, mina ütlesin, et koju küll minna ei tahaks, energiat nii palju üle veel. Nad ka otseselt kodupoole ei kibelenud nii et otsustasime, et lähme Robi poole. Tal pole ema kodus ja siia tulid autoga, nii et hiljem saab kõik kenasti koju viia. Mõeldud tehtud :)

Elamisest pole mõtet rääkima hakata. Nagu siiamaani kõigil siin Kanadas, oli ka tal super cool elamine....oma toast kõnnib isiklikku vannituppa ja värki! Istusime siis alguses niisama, rääkisime juttu, et kes mida teeb, mida õpib, mis tööd teeb. Rob´il on oma firma, teeb cateringi ja värki, mis on päris ulme, kui arvestada seda, et ta on alles kooli lõpetanud. Shane õpib ärinduse värki, nagu ikka :P Robil oli mingi eedamast ja aadamast atlas, sealt näitasime, kus Eesti asub...kaardi järgi oleme ikka veel osa NSV liidust :P

Siis hakkasime mängima mingit kaardimängu  - täiega äge mäng! Isegi mulle meeldis! Mulle, kes ma tavaliselt kaarte ei mängi, lausa vihkan kaarte :P Seda mängu aga mängiks lõpmatuseni...nii et pange end seal eestis valmis, Liina tuleb tagasi ja hakkab kaarte mängima ;D See on just selline mõõdukalt strateegiline ja rohkem tähelepanule ja kehakeele lugemisele keskenduv mäng, mis sobib mulle nagu ideaalselt :P Üks põhilisi mänguosi on see, et paaridel on omavaheline salajane signaal, millega teisele märku anda, et nad on võitnud (saanud kokku neli ühesugust kaarti, nt neli emandat vms). Shane'i väljamõeldud signaalid olid ikka päris geniaalsed, sest neid ei suutnud mängulõpuni keegi murda.

Nad rääkisid meile ikka väga palju huvitavaid asju - täitsa lõpp, see Kanada on ikka üks ulme riik! Vähe sellest, et kõik teevad siin kanepit, nad alustavad proovimist juba mingi 9-10 aastaselt ja kellele meeldib, see jääbki tegema. Rob kirjutas meile üles klubid, mis on normaalsed, kus mängitakse head muusikat ja on normaalsemapoolne rahvas, sest see Goverment, mis on üks suurimaid klubisid maailmas, on põhimõtteliselt täis inimesi, kellest 70-80% on mingi aine mõju all!  Kirjutasime juba eelnevalt blogis, kuidas üks tüdruk tantsis, nii et pani käed põrandale ja õõtsutas oma perset. Nüüd tuleb välja, et see ongi selline tantsustiil xD Kanadas on sellised peod, kus kõik nagu "panevad" üksteist kuivalt! Rob näitas meile youtube´s videot ka, see oli nii ulme, täiega veider ja naljakas! Naised umbes saavad sellest rahuldust, et vaatavad kui üles nad suudavad mehed kütta. Leebemas varjandis kasutavad naised mehi lihtsalt kui seinu, mille vastu end hõõruda. Karmimas varjandis kargavad kõik ringi nagu väiksed kiimas jänesed :P Rob tunnistas, et kooliajal oli see väga IN teema ja sel ajal oli ta pidevalt tantsupõrandal seina rollis :P Praegu vaatavad nad aga teisi ja ei suuda ära imestada, kui tobedad inimesed on. Järgneva video vaatamiseks, peate tõestama, et olete kaheksateistaastane või vanem :P

http://www.youtube.com/watch?v=XPS5xXmx7cc

Kell tiksus lõpuks juba viiendat varajast hommikutundi ja Shane nägi aina väsinum ja väsinum välja, nii et paras aeg õhtule lõpp teha ja iga roju oma koju. Tee peal saime teada, et nad teevad koos muusikat. Rob mängib kitarri ja miksib arvutipeal muusikat kokku, kirjutavad mõlemad endale ise laulusõnu ja siis lasevad lugusid linti! Lasi meile ka kaks laulu, mis nad on teinud. Päris head kusjuures, esimesel laulul oli päris kõva mõtte ja sõnade kooslus ning teisel lool oli siuke catchy chorus, et jääb kohe kummitama. Laulmine ja räppimine iseeneset vajab veel lihvimist, aga potentsiaali on. Kusjuures see muusika läks täpselt kokku selle pildiga, mis nad endast meile õhtu jooksul olid maalinud. Selline sujuvalt voolav  ja rahulik flow kerge klassi näitava suhtumisega. Tahavad valmis saada mingi 20 lugu ja siis plaanivad hakata kuskil pubides esinema...me lubasime, et oleme number one fännid, kui enne märtsi valmis saavad :P

Selline tore õhtu jäi põhimõtteliselt meie nädalalõppu siis lõpetama, sest pühapäev läks nii kiirelt mööda, et ei saanud arugi.

¤ Liina ¤

¤ Smokey Joe´s cafe ¤

Nüüd on nädal seljataga ning peaks kirjutama, mis vahepeal toimunud on.

Möödunud reedel mõtlesime, et mida õhtul teha ... Kodus päris istuda ka ei taha, niiet võiks kuskile välja minna, aga kuhu?

Downtowni (kesklinna) minek oli liiga kulukas ettevõtmine, seega otsisime midagi lähiümbruses. Läksime koos Rossiga poodi jookide järgi ning otsustasime uurida, mis toimub kohalikes pubides. Läksime esimesse Smokey Joe´s nimelisse pubisse ning küsisime, et mis seal õhtul plaanis - kui saime teada, et õhtul laseb muusikat mingi DJ, umbes igapäevahitte, kõlas see meile sobilikult, sest tahtsime lihtsalt tanstima minna! Otsus langetatud - tuleme sinna õhtul.
Ostsime siis endale poest 7 0,5 liitrist siidrit, kõik mingi 7%. Kolm näkku, üks kahepeale. Ross ostis endale õllesid. Kodus hakkasime siis napsutades sättima. Jõime kumbki ühe pudeli, siis proovisime mingit teist sorti siidrit (mille nime ei mäleta), kahepeale ja see oli räme! Täielik saast! Nii vastik lihtsalt! Üritasin seda kuidagi endale sissejoota (kahju raha raisku lasta, sest alkohol on kallis!), kuid no lihtsalt võimatu, nii kuradi rõveda maitsega! Liinu avas samal ajal 7%. Smirnoffi, mis peale seda paska (vabandust!) maitses ikka äärmiselt hästi! Jõime siis selle kahepeale ära ning peagi oligi kell nii kaugel, et pidime liikuma hakkama. Kaks siidrit jäid sügavkülma ja õnneks ei lõhkenudki ning Ross sai need isegi ühel teisel õhtul ära juua.

 Smokey Joe´s on umbes nagu meil Eestis Nimeta või Toonik.
Saime endale siis laua, Ross tellis endale õlle ning meile kõigile mõned snäkid - kevadrullid ja friikartulid juustuga. Istusime ja ootasime, millal saaks tantsima minna, sest muusika ei olnud selline, nagu me lootsime. Istusime ja ootasime siis mõnda head lugu, mille järgi saaks tantsida.

 Väiksele tantsupõrandale oli muidugi palju tantsijaid vaikselt kogenenud ning mõnda vaadates sai päris palju naerda. Üks eit hõõrutas nii metsikult mööda neegrit üles ja alla, nagu ta sügeleks üle kogu keha - rõve vaadata, aga mega naljakas ka ikka :D
Lõpuks ütlesime siis Rossile, et ta läheks ja küsiks soovilugu, et me kordki saaks tantsima minna. Mõtlesime juppaega, et mis laulu me tahaks ... Mõtlesime ja mõtlesime ... Lõpuks ei suutnud me millegi enamaga lagedale tulla kui "Rihanna - only girl". Kui Ross läks seda küsima, selgus, et dj oli seda juba mänginud! Kuigi tegelikult ei olnud! Egas siis midagi, ootasime, et äkki tuleb selle latiino ja räpi vahepeal ka midagi inimlikku. Ross ütles ka, et no tema oli ikka palju parem DJ! Aega läks, kuid lõpuks tuli mõni parem laul ka! Saime lõpuks teha mõne tantsu!

Meie kõrval tantsisid veel mingi kamp tüdrukuid, kes olid väga omapärased. Üks tüdruk oli äärmiselt veider - kogu aeg pani käed maha ja siis väntsutas oma taguotsa üles-alla. Me algul ei saanud aru, et mis ta teeb, et kas otsib maast miskit või kukkus tal maha midagi, et kättpidi põrandal on. Aga ei olnud tal midagi kadunud, see on lihtsalt selline stiilne tanstuviis xD

Mingil hetkel tuli mingi suur neeger meie juurde ja üritas meiega juttu teha, et umbes "Hey, you dance, do you like to dance, where are you from", miskit sellist. Meil oli niiet, ei-ei, me ei tantsi. See ikka et "You dance, you dance?", siis vaatasime Rossi poole ja ta kohe tuli ja sirutas käe sellele tüübile "Hey, my name is Ross, how you doin man?" ja siis see kohe hakkas vabandama, et "Sorry man, I´m sorry, it´s okay" ja seejärel kadus nagu tina tuhka :D Päris naljakas oli. Teisel korral tuli mingi natuke vanem tüüp meiega rääkima. Alustas juttu sellega, et küsis, kust me pärit oleme, et mitte siitkandist vist, sest me tantsivat liiga hästi. Ütlesime siis, et Eestist ja siis selle peale ta ütles, et ta ema on eestlane. Meil oli, et misasja (ta nägi välja nagu mustanahaline itaallane või miskit), mitte mingi valemiga ei saa olla ta eesti verd! Tema aga ikka, tegelt ka, mu ema on eestlane ja isa on ukrainlane - me lihtsalt naersime talle näkku! Kui hale jutualustamisviis on see! Sama hea, kui sa oled mustanahaline ja üritad väita, et su vanemad on hiinlased ... Ross siis tuli jälle lagedale sellega, et ta vend on eestlane :D:D Too tüüp solvus vist selle peale, et me ta välja naersime, kuid vähemalt saime tast lahti. Idioot!

Igatahes, tegime siis veel mõned tantsud, kui mõni hea laul oli, kuid kahjuks saime väga vähe tantsida, sest muusika ei olnud üldse hea!
Pealegi, pidi baar kahest kinni minema, kuid meil polnud erilist mõtet lõpuni olla, sest igav oli, muusika sakkis ning seepärast läksime kuskil enne ühte juba koju.

¤ Nelli ¤

¤ Väike paus ¤

Otsustasime Liinaga teha blogimises väikse pausi, niisama kiuste. Tahtsime näha, millal inimesed, kes meie elul siin Kanadas silma peal hoiavad, vaikselt häält tegema hakkavad. Tükk aega oli vaikus - kedagi justkui ei huvitanud, kas me blogime või mitte. Kuid lõpuks mõned ikka andsid märku, et ootavad meie postitusi :) Ühel hetkel peame ikka alla andma ning miskit ikka kirjutama, sest olgem ausad, elu siin ei seisa paigal!
Eks meil on siin olnud parimaid ja halvemaid aegu (halvad ajad on muidugi minu rida!). Eks parimad palad tulevad blogisse üles, halbadega hetkel tegelen - püüan kas lahendada või kustutada.
Kõige paremast sündmusest räägib Liina, sest tema elu mõjutas see sündmus kõige enam.
Minu kanda jääb siis meie argipäeva elu, mis on kord vähem, kord rohkem kirev.
Natuke veel kannatust ja ootamist, sest peagi serveerime teile terve hunniku oma elust siin ;)

Täna on jällegi suurpärane päiksepaisteline ilm. Ei teagi kohe, kas see talv siia Kanadasse ka kunagi saabub ...

¤ Nelli ¤

¤ Oluline mainimata lugu ¤

  

Unustasime täiesti mainida, et 9ndal oktoobril saime oma esimesed kingitused - Saadilt. Tulime õhtusele jalutuskäigult, kui koduuksel trehvasime särasilmse Saadiga. Nagu ikka, algab jutuajamine sellega, et "how you doin, how are you, what did you do today?" ja nõnda saabki vestlus hoos sisse. Räägime kõik siis natuke oma elust ja olust, olemisest, päevast ning tegemistest ja kõigest muust.
Jutuajamise lõpus, küsisin Saadilt, kas tal on mõnda inglise keelset raamatut lugemiseks anda ja tuli välja, et on küll. Tõi siis mingid väiksed raamatud, millest ükski ei tundunud tegelikult kuigi huvitav olevat :P Aga siiski miskit sai laenatud, kuid pole siiani loetud. Veel enam - pole seda raamatut avanudki! Aga see selleks. Saad tõi koos oma raamatutega ka meile kingiks väiksed raamatud! Ta kinkis meile mõlemale "A brief illustrated guide to understanding Islam", ehk siis inglise keelsed raamatud Islami usust.
Mõlema raamatusse kirjutas ka pühenduse:

Dear Nelly,
This is a symbolic gift from me as a souvenir for our friendship.
Be happy as you are!
I am sure your eyes will shine!
Saad
2010, November 9th
Toronto, Canada

Dear Leena (kihkih :p)
A symbolic gift as a souvenir of our friendship.
Be strong and always remember that you are a wonderful person.
Soon you will discover your destiny.
Saad
2010, November 9th
Toronto, Canada

Me olime nii rõõmsad selle kingituse üle ;) Mõtlesime, kui kena temast ikka, kinkida meile midagi sellist. Äärmiselt tore!

¤ Nelli ¤

¤ Ühtteist meie elust ¤

Alustame siis eilsest päevast. Eile oli meie elu parim neljapäev! Või õigem oleks öelda, et parim neljapäev meie Kanada ajaloos! Sõitsime esimest korda metrooga (nii äge!), et uurida meie töö asja. Ross tuli meiega kaasa, sest Bill, kes meile tööd annab, on Rossi vana tuttav. Ross kunagi töötas ka tema juures. Ennem tööasju käisime veel Tim Hortonist läbi ja saime hommiku kosutuseks seda yummiet vahukoorega kakaod ja maple pecan danishit. Siis, Liinul alles saiake suus, saime kokku Billiga, kes on ligi 60-aastane mees, väga humoorikas! Tõmbab oma väikses poekeses end kanepist pilve ja siis tuleb ja kütab sulle nalja nalja otsa nii, et absoluutselt ei saa aru kust lõppeb tõde ja algab pullikaka. Tal on siis väike pood, meie keeli vast lillepood, kuigi tegelt on mingi haljastustüüpi pood. Igatahes müüakse seal igast erinevaid asju, kuuski ja lilleseadeid-potte, jms. Meie töö seisneb selles, et peame poti sisse toppima igast erinevaid taimeoksi - kuuse- ja männioksad jms - ja "make it look pretty" on siis tööülesanne :) Ja inimesed ostavad siis neid potte (30-100$ dollarit), et kaunistada oma kodu või aeda. 10$ dollarit (110.- eesti krooni) tunnis maksab ta meile siis selle töö eest. Esialgu töötame koos ja hiljem lööb ta meid võib-olla lahku, et üks töötab hommikuses vahetuses (umbes 8.00-14.00) ja teine siis lõunast õhtuni (umbes 14.00-20.00). Eks kõik tööga seotu selgub ajapikku.
Peame võib-olla minema tööle kas sel nädalavaehtusel, kuid see pole veel kindel. Eks Bill annab meile teada. Küll aga peame kindlasti minema tööle tuleval esmaspäeval ja teisipäeval, see on 100% kindel. Enne jõule läheb töögraafik tihedamaks ja tööpäevad pikemaks. Võib-olla peame töötama kolm nädalat järjest ja iga päev, sest siis on see hull aeg "days before Christmas".
Aga me oleme ülimalt õnnelikud, et me saame peagi tööd teha :)
Peale Billi läksime Rossi sõbra Kirk´i juurde, ta andis meile igast vanu riideid töö jaoks. Me näeme äärmiselt maakad välja nendes riietes :D Aga vähemalt ei riku oma riideid, sest meie töö teeb riided kindlasti väga mustaks.

Seejärel läksime Rossi vanemate koju, saime tuttavaks tema ema ja isaga ning siis sõitsime ta emaga koos poodi, sest Rossil oli uut telefoni vaja. 

Enne poodi minemist tegime väikse peatuse Baskin-Robbins jäätisekohvikus, mis on väidetavalt parim jäätisekohvik, kus on üle kolmekümne erineva sordi jäätist. Ross lihtsalt pidi meile näitama parimat jäätisekohvikut ennem kui Fiona meid kuhugi teisejärgulisse paika jõuab vedada. Nelli valis endale Strawberry-cheasecake (maasika-juustukoogi) maitselise jäätise ning Liinu Mango-Tango - mõlemad maitsesid niiii hästi! Eesti jäätisega ei kannata võrrelda!!!

 

Seejärel suunduti siis Rossile telefoni ostma ning veel ühtteist, mida tal vaja oli. Meie aga tiirutsime samal ajal niisama mööda poodi ringi ja leidsime ülisuure kunstitarvetekomplekti, mille peale Rossi ema ütles, et ta teab täpselt, kuhu meid viia - ja ta viis meid poodi nimega Michaels ( http://www.michaels.com/ ). Ja tõesti, see oli meie pood! See on see pood, kus me elaks! Me shoppaks ennast lolliks seal ja meil kuluks selleks vähemalt terve päev kui mitte mitu päeva! Selles poes oli igast pudi-padi ja see kõik oli nii ideaalne, lihtsalt suurepärane! Kõik need paberid ja materjalid, asjad! Me käisime seal ringi suud lahti ja silmad säramas! Me olime täiega ekstaasis, tõsiselt! Väga super kunstitarvetepood - perfect!

Koju jõudes viskasime natukeseks pikali ja mõtlesime omaette, kui kuradi ideaalne päev meil on olnud. Vähe sellest, mis me kõik kogesime ja kus käisime, oli ilm veel eriti super - sinisinine taevas, päike taevas säramas ja ülimalt soe! Mida veel elult tahta :)
Selline oli siis meie suurepärane neljapäev :)
Nüüd sammume aga ajas paar päeva tagasi.

Ühel päeval käisime One Dollar Shopis ja ostsime 3$ dollari eest paki erinevaid eriti ilusaid pabereid - väga hea ost! Seejärel läksime toidupoodi ja leidsime seal siidrit, üks pudel maksis alla 20 krooni, mis tundus meile mõistlik ja odav, 5% alc. joogi kohta. Ostsime siis 3 pudelit 0,3l siidrit, ise jube uhked selle üle. Kodus vaatasime filmi "Hitch" ning samal ajal jõime need ära - nii hästi maitsesid :) Pärast nägi Ross köögis meie tüje pudeleid ja ütles, et see, mis me tavapoest ostsime, polnud mitte 5% vaid hoopis 0,5% alc. sisaldusega xD Täielik feil :P Pudelil oli märge (punkt) .5%, niiet see tähendab siis 0,5% :D Idioodid noh :D Siin müüakse alkoholi täiesti eraldi poes - liquor store. Ja seal, kus müüakse veini-viina, sellist tüüpi alkoholi, seal õlut ei müüda. Õlut müüakse veel omakorda eraldi poes - beerstore. Vot! Nüüd siis oleme natuke targemad :D

Samal õhtul tõi Ross meile sellist maiustust nagu brownie. Need olid sellistes pisikestes pakikestes šokolaadikeeksikesed, mis maitsesi väga hästi. Pistsime mitu tüki ühe õhtuga nahka. Liinu oli muidugi nendest eriti vaimustuses x)

Kolmapäeva õhtul tuli Ross õhtul koju ning tõi meile 1,5 liitrise cooleri. See oli ikka päriselt ka 5% alc. sisaldusega. Ta ütles, et kuna esmaspäev on filmipäev (Monday movienights) siis kolmapäev on veinipäev (Wednesday wineday).

Endale ostis ta Itaalia veini, mis meile üldse ei maitse, ja meile tõi Wild Vines cooleri, mida talle soovitati kui jooki, mis kõigile naistele meeldib :P Ja see tõesti on väga hea :) Istusime siis kolmekesi meie toas, kuulasime muusikat, jõime ja rääkisime juttu. Jay laenas meile eelnevalt oma kõlareid, mistõttu oli eriti mõnus muusikat kuulata - kõvasti :P
Ross väsis suht kiiresti ära ning läks magama. Meie aga, oma eriti lõbusas ja energilises olekus otsustasime tantsima hakata :D Disko ja tuumasõda võis alata :D Keerasime siis muusika valjemaks, panime tule kustu ning tantsisime oma lemmiklaulude saatel. Tantsisime ikka nii, et higi voolas! Lõpuks otsustasime, et pakume majaelanike öörahu - kell oli siiski juba üks öösel. Siin on siis kollaaž meie disko ja tuumasõjast.

Täna saime Dan´i käest teada, et me suht segasime teda oma trampimisega - ta elab meie all :P Ta oli lõpus suht pahane ning lubas endale, et kui me poole tunni pärast oma diskot ei lõpeta, tuleb ta üles ja palub meil vaiksemaks võtta. Pool tundi hiljem mõtles ta aga jälle seda sama mõtet ja nii kuni meie tantsuhoo lõpuni :)

Kaks huvitavat tähelepanekut:

1.) Meie suurepärase disko ja tuumasõja õhtule eelnenud hommik algas aeglaselt. Nelli istus arvutitaga ja Liina unistas voodipeal. Mõlemad igavlesime ja selle peletamiseks pärisime teineteiselt võidu "mida sa teha tahaks" küsimust. Rossi sõnutsi oli väikest viisi plaan välja minna. Liinut see mõte aga ei tõmmanud. Tema unistas õhtust kodus, mis algaks omakeskis lõbusa alkoholi tarbimisega ja lõppeks hullu kahetüdruku diskoga meie toas...ja mis juhtus...veel hommikune daydreaming realiseeruski sel samal õhtul x)

2.) Päev enne meie suurepärast neljapäeva, meisterdasime koos seinapeale meie ühist saladust...wishlisti Kanadale. Muuseas panime sinna kirja, et soovime shopata Kanada kõige ägedamas käsitööasjade poes. Oma mõtetes kujutlesime, et selle leidmiseks kulub meil veel palju aega, aga võta näpust, juba järgmine päev läks meie soov täide x)

You gotta imagine and the universe will find a way to bring it to you :P

¤ Nelli ja Liinu¤ 

¤ Ühisõhtusöök pühapäeval ¤

Pühapäeval otsustas siis Fiona, et valmistab tuunikala pastat - kõigile! Meie olime tegelikult äsja oma kana-paprikasuppi suures koguses ära söönud, kuid pidime siiski leidma kõhus ruumi, et kõigiga koos õhtustada. Siit tuleneb ka põhjus, miks meil siin söömaorgiad toimuvad! Muud ei tee, kui aint sööme! Saad siis pakkus kohe omalt poolt, et tema valmistab pasta kõrvale salati. Muidugi me teadsime kohe, et Saadi salat on eriti hea asi, sest oleme korra tema tehtud salatit maitsta saanud.  Nii siis kogunesid kõik majas olijad kööki: Fiona, mina, Liina, Dan, Saad ja Ross ning mingil hetkel tuli ka Taia. Fiona kupatas kõigi taldrikud pastat täis ning seejärel võis õhtune söömaaeg alata.

 

 

Lisaks pastale ja salatile, olid Saad ja Fiona valmistanud ka magustoidu - krepid, mille täidise moodustasid banaan, jäätis ja karameliseeritud  banaanimaitseline kondentspiim. Nii hea lihtsalt!

Peale õhtusööki jäime veel mõneks ajaks kööki vestlema. Saad ja Taia pidasid Liinule pika ja veenva positiivsuskõne maha ja lubasid edaspidi iga päev uurima hakata, kuidas tema eneseotsingud edenevad.
Õhtule pani punkti Fiona, kes hüüdis oma toast, et uneaeg on käes ... Nii lõppeski meie pühapäev: läksime magama punnis kõhtudega ;)

¤ Nelli ja Liinu ¤

 

¤ Peale pohmakat uuele ringile ¤

Laupäeva hommik ei olnud mõnel siin majas just kõige parem. Kuid tasapisi ärkas maja ellu ja inimestesse voolas elu sisse. Mina olin varakult juba krips ja kraps. Ross oli teine, kuid temal hakkas parem üksnes seepärast, et ta jõi kohe hommikul õlle enne, kui pohmakas jõudis tulla! Päeva poole tulid siia Rossi sõbrad Graham ja Mike ning korraks käis läbi ka David. Ahjaa, Davidist nii palju, et tema õde, kes töötab muusikatööstuses, jäi ükskord Avril Lavigne´iga mitmeks tunniks lifti kinni ja nüüd on neist saanud sõbrad! Ja Davidi onul on muusikastuudio ning tema tegi laulule "Wavin´ Flag" video! Ta onu on ise ka selles videos! Väga hull!

Aaa, ja me pole  Graham´ist rääkinudki veel. Ühesõnaga ta kasvas üles koos Nickelbacki bändi liikmetega. See pole veel midagi - neil oli bänd ja see bänd oli Nickelback, ajal, mil nad polnud veel kuulsad! Alles hiljem kolisid nad Kanadast ära ja hakkasid niiöelda tõeliselt bändi tegema - ja lõid läbi maailmas! No meil ei ole lihtsalt sõnu selle kohapealt!

Ja see ei ole nagu niisama möla või väljamõeldud jutt, nad tõestavad seda vabalt! Ja see kui lähedal me olime sel hommikul Three Days Grace'i piletitele...nende kontsert pidi olema õhtul ja Ross ning Mike püüdsid nagu igast tutvuste kaudu meile pileteid sebida, aga miski ei aidanud, kõik oli väljamüüdud. Oleks me ainult varem rääkinud sellest kontserdist!

Ross ja Mike olid nälga suremas ja tahtsid meeletult välja sööma minna ning muudkui kutsusid ja kutsusid meid kaasa - lubasid meile ka linna rohkem näidata. Liina võttis end siis lõpuks kokku ning meie väike linnatuur võis alata - üliilusa mersuga. See auto oli nagu superluks! Nii superluks, et ennem sisseistumist tuli maha pidada eraldi fotosessioon, mille käigu Liina juhiistme mugavust testis: Nelli, issver, tule vaata kui ilus see auto seest veel on!" Peale vaimustusest  maapeale tagasi tulekut istusime siis autosse, kus ülihea muusika mängis kõvasti ja katuseluugist puhus sisse kerge tuul - nii mõnus lihtsalt! Võtsin siis kohe digika välja ja püüdsin nii palju kui võimalik pildistada :) Liina jaoks oli autosõit päeva kõige meeldejäävam  osa, nii et muidugi tahab ta sellest lähemalt kirjutada...

Me olime autoga vaid mõned minutid sõitnud kui hakkasin tundma, et võin tänase päeva jooksul ehk isegi oma viletsast olekust välja tulla. Kõik oli lihtsalt nii perfect... Jahe tuul õhutas pidevalt auto sisemust, nii et polnud probleemi ei palavuse ega õhupuudusega. Raadiost tulid järjest kõige kõvemad hitid ja autos olevate inimeste muusikamaitse oli kooskõlas. Mida rohkem headele paladele kaasa sain laulda seda rohkem tuli ka elu sisse tagasi ja boonuseks oli kuulda, et ma polnud ainuke kaasalaulja, vaid kõik said vähemalt korra suu lahti :) Värskele õhule ja superluks muusikale lisaks oli Mike'i sõidustiil parajalt agressiivne ja kiire, et lisada adrenaliini ja muidugi vaade auto katuse-, esi- ja külgakendest oli mmmhh kui ilus ja päiksepaisteline x) Kõik ilus kipub aga aja jooksul hääbuma ja nõnda oli ka mu hea enesetundega. Kui me oma esimesse õllepausi sihtpunkti jõudsime oli mul juba süda paha ja samamoodi nagu suri mu enesetunne suri ka mu võime mäletada kõike head, mis sel päeval meile veel pakkuda oli. Aga milleks siis Nelli on onju ;)

Seda viisi sõites saime järsku aru, et oleme tõesti Kanadas, Torontos! Linnapilt oli tõesti selline suur ja võimas, kõikjal kõrghooned, reklaamid, ekraanid, rahavas siblib ringi, tänavamuusikud mängivad pille. Selles pildis olles ei jaksa kõike korraga hoomata! Vaatad nii palju kui võimalik ringi igas ilmakaares, lootes, et miskit ei jää märkamata - jääb ikka küll ja väga palju! Ross muidugi tutvustas meile, mis mingi hoone on, aga jällegi ei jää kõik meelde! Nägime MTV maja, CN towerit igast ilmakaarest ja nurgast, kaugelt ja lähedalt, Center hall´i, kuulsuste hotelli jms. Vähemalt me nägime esimest korda ja päris põhjalikumalt Toronto südalinna. Selline ringsõit oli väga äge! Meie esimene peatus oli kuskil kohvik-baari tüüpi kohas,  kus istusime maha, et natuke janu kustutada - tomatimahl oli minu jaoks suurepärane valik.  Koht ise oli omanäoline, kõikjal sporditeemalised pildid ja asjad - korvpall, hoki, jalgpall - mõnus.
Seejärel viisime Mike´i auto ära, et edasi liikuda. Nägime ära, kus Mike elab - mere ääres, kus on sadam ja samas lähedal kohe väike lennujaam ning CN Tower on põhimõttelist paarisaja meetri kaugusel! Nii ideaalne koht elamiseks!

 

Võtsime siis takso ja sõitsime kauaoodatud õhtusöögile, kohta, mille nimeks oli Keg - väga-väga-väga fäncy restoran! Istusime siis maha ja vana mäng hakkas jälle pihta: "Mis te tahate? Mis sööte? Mida joote?", meil pole õrna aimugi, me ei taha midagi. Ja kui vastad nii, saad ikka midagi - tavaliselt seda, mida ei taha! Mike sirvis menüüd ja püüdis valida midagi võimalikult kergelt allaminevat. Tellis siis White Russian joogid igaühele - mina sain enda omast jagu, Liinu mitte - jook maitses/oleks maitsenud küll, aga no mitte mingi valemiga ei suutnud alkoholi ärritavat hõngu ignoreerida. Mike oli aga lubanud, et kui Liinul see hea jook ka alla ei lähe siis joob ise ära, nii et raisku ei läinud miskit.

Peale sissejuhatavaid jooke tuli eelroog, milleks olid krevetid küüslaugu-juustu kastmes - igaühele! No nii-nii hea lihtsalt! Pole iial midagi nii head saanud! Liinu omast sain ka veel enamuse endale. Oi kui kurb ta oli, et eile neid jooke nii agaralt mu nina alt varastas. Natukese aja pärast saabus Mike'i sõber Chris, õigemini ratastooli-Chris, nii kutsub Mike teda vähemalt. Nii palju kui me aru saime, siis ta jäi kuus aastat tagasi ratastooli, ühel päeval lihtsalt ei saanud enam jalgu alla. Ärkas halvatuna? Midagi täpsemat me ei tea. Arstid ütlesid, et ta ei saa enam kunagi jalgu alla. Mind over matter -  tänu oma uuele naisele (kes on ühtlasi ka ta uus arst) ja eneseusule suudab ta taas kõndida, küll ainult toega ja mitte pikka aega, aga jalad on täitsa all ja liikumas :)

Chris siis tellis kohe kõigile pitsi jäägrit, kaasarvatud Liinale .Tema oma pidin mina ära jooma - viisakus ennekõike! Cris ütles kohe, et jääger on siin lahjendatud veega - ma veel mõtlesin, et polnudki kõige hullem juua pits jäägrit ilma cocata, siit siis põhjus!

Ja nii me siis istusime seal ja ootasime nö baaris, kuni endale laua saame. Rahvast oli muidugi meeletult palju ja lõpuks me ei jaksanud enam oodata ja otsustasime minna kuhugi mujale. Käes oli jälle tore arve tasumise aeg: mõned joogid ja eelroad läksid maksma 250 can dollarit! Täitsa lõpp, nii palju eimillegi eest põhimõtteliselt!

Sõitsime siis Chrisi mersuga (mis oli nagu nii superluks auto, et pole sõnu!) tema poole, et sealt jälle kuhugile edasi minna. Tal oli selline kena tagasihoidlik kodu. Aga tal oli väga armas koer, Jääger on nimeks, nagu joogi järgi :P Nii äge koer, teeb igast trikke. See oli päris kaval, kui Cris ütles "Jäger, give me five" ja siis Jääger andis nagu plaksu, kuigi tegelt lihtsalt käppa. Aga viska viis on poole ägedam :P Koju jõudes avastas Cris, et ta on oma rahakoti ära kaotanud ja selle ümber hakkas hull möll pihta. Helistasime Keg´i ja palusime neil vaadata, ega nad ei leia baarist musta rahakotti. Kuna ei, siis pidi Cris kõik oma pangakaardid kinni panema! See tõmbas tal muidugi olemise täiesti alla, aga ta tuli sellest hoolimata ikka meiega välja. Enne kui välja läksime, andis Chris Rossile täiesti uhiuue, kandmata (hinnasilt oli isegi küljes!) Hugo Bossi triiksärgi, mis maksis 600 can dollarit! Lihtsalt andis selle Rossile, kanna terviseks! Täiesti normaalne! Ross oli ise ka terve õhtu hämmingus ja  kas ma juba mainisin, et ta kohtus sel õhtul Chrisiga esimest korda?! Chrisil on muide Floridas maja ja tal on mitu autot - mersu, lambourgini ja porche (raudselt valesti kirjutatud :D) - ei miskit erilist, mhmh! Ta näitas isegi pabereid-dokumente, mis tõestasid, et tal on need autod olemas!

Nad plaanivad sõita muidu kõik koos Floridasse kuuks ajaks puhkama!

Läksime siis edasi järgmisse kohta, jällegi mingi restoran-baari tüüpi koht. Kuskil polnud põhimõtteliselt vaba kohta, lõpuks leidsime ühe väikse laua ja ühe suure laua, mis oli reserveeritud. Mike siis tõstis sildid väiksele lauale ja me ise istusime suure laua taha - nagu mitte midagi poleks valesti :D

Hakkas siis jälle tellimine pihta. Jõuti peaaegu ära tellida jäägripitsid ja veeklaasid, kui meid väljavisati! Põhjus, miks meil paluti (käsiti) lahkuda oli selles, et Crisil oli nö elektroonile sigarett, mida ta tõmbas. Koha omanik aga arvas, et ta suitsetab päris sigaretti, kuigi see on keelatud siseruumis ja tekkis siis arusaamatus ja koha boss käskis meil lahkuda, sest Chris käitus temaga ebaviisakalt. Point oli lihtsalt selles, et kui omanik tuli Chrisiga rääkima, siis ta rääkis samal ajal telefoniga, pani oma pangakaarte kinni ega kuulnud-näinud omanikku! Siit siis ebaviisakas käitumine! Egas midagi, läksime siis jälle uude kohta. Pole jälle aimugi, mis selle koha nimi oli, aga sinna me jäime. Nii kui lauda istusime seletas Chris meie ettekandjale, et ta tõmbab elektroonilist sigaretti, mis on seadusega lubatud - polnud mingeid probleeme sellega. Aaa, Chris kavatseb eelmise söögikoha kohtusse kaevata :D See uus koht oli tegelikult poole ägedam, kui see eelmine. Istusime täpselt akna alla, kust läbi klaasakendest seina avanes vaade otse linnaväljakule! See oli päris võimas vaatepilt :)

Päris naljakas oli selles seltskonnas, sest Mike nagu täiega mõnitab Chrisi. Nad täiega lõõbivad üksteist ja seda on nii naljakas kuulata. Kui Chris läks suitsetama, siis Mike umbes ütles talle, et ma loodan, et sa lendad oma ratastooliga rõdult alla you fucking smoker. (Ta ütles ka seda, et kõige hullemad suitsetajate vihkajad on endised suitsetajad - true that!). Neil nagu pole probleemi sellega, et üks on ratastoolis. Nad suudavad selle üle nalja teha ja endiselt rõõmsad olla! Chris on muidugi eriti positiivne inimene! Igatahes istusime siis selles restoranis, sõime igast erinevaid snäkke ja nagu ikka rääkisime juttu ja naljatasime. Liina sai oma päeva esimese toidu, Ceasar´i  salati kanaga, alla surutud ja isegi mõned malibu-ananassi mahla koksid peale võetud. Chris otsustas ühel hetkel koju minna, sest ta oli ikka suht pahane, et tal rahakott kaduma läks! Meie jäime aga hokimängu edasi vaatama. Kui lõpuni oli jäänud veel viimased 40 sekundit ja seis oli 2:1 Toronto võistkonna kasuks ütles Ross, et raudselt situvad nad oma seisu ära ja teine tiim võidab. Mike haars kähku kähku võimalustest kinni ja järgmine hetk oli juba sõlmitud kihlvedu tekiila shottide peale ja kohe kohe tuli ka värav ning seis oli 2:2...lähme lisaasjale. Seis oli päris põnev, ka rahvas ümberringi oli põnevil. Isegi meie ettekandja (meesterahvas) liitus Mike'i ja Rossiga mänguseisu jälgima, sest no nad tegid ikka parajalt lärmi. Tiimid hakkasid lõpuks siis võidupeale väravaid nillima ja nii uskumatu kui see ka pole, Toronto sittuski oma võiduseisu ära. 40 sekundit lõpuni ja 2:1 seisust sai 2:3, väga magus võit Rossile!

Ega me peale seda kaua enam ei istunud, vaid hakkasime jälle kuhugi poole edasi liikuma. Lõpparvest, mida Mike maksis, pole mõtet rääkida!

Läksime siis vaatama, mis Hard Rock Cafe´s toimub. Seal ei toimunud miskit :D Käisime läbi Hard Rock Cafe poest, kust ostsin meile meie esimese särgi :P Hard Rock Cafe´st lihtsalt peab midagi ostma, kui juba seal oled! Ilus sinine pluus ripub nüüd kapis :P
Liikusime siis edasi linna peal, otsides kohta, kuhu maha istuda. Mike pakkus mingit paigakes, kus lastakse hip hop jazz muusikat ja oiii kui magusalt see Liinale kõlas, aga kuna sinna minemiseks pidi ainult laua saamise eest maksma 10$ inimese eest siis me ei riskinud. Liinu muidugi tahtis hirmsasti tantsima minna, aga see koht, kus saaks tantsida, jäi meil leidmata.

Viimaks läksime ühte päris normaalsesse baari nimega Mill Street Brewey. Liinu lasi endale tellida päeva esimese korraliku alkohoolse joogi - õlle :D Mike üritas mult Hard Rock Cafe pluusi ära sebida - lubas selle kõigi ees selga panna ja uue osta kui minu oma ära rikub xD Liina oli muidugi juba täiega nõus, et jaja, las paneb selga, et saad ju uue! Aga ei, ma tahtsin säilitada teadmist, et see on mu esimene hea ost Kanadas, niiet see diil jäi ära.

Ja just siis, kui hakkas tuju ja tahe tagasi tulema, isegi Liina ärkas LÕPUKS ellu, otsustas Ross ära vajuda :D Niiet sellega lõppes meie õhtu, sõitsime kolmekesi koju, Mike aga läks üksi linna peale - loogiline, laupäeva õhtu oli alles noor ju!

 ¤  Nelli ja Liinu ¤