¤ Peale pohmakat uuele ringile ¤

Laupäeva hommik ei olnud mõnel siin majas just kõige parem. Kuid tasapisi ärkas maja ellu ja inimestesse voolas elu sisse. Mina olin varakult juba krips ja kraps. Ross oli teine, kuid temal hakkas parem üksnes seepärast, et ta jõi kohe hommikul õlle enne, kui pohmakas jõudis tulla! Päeva poole tulid siia Rossi sõbrad Graham ja Mike ning korraks käis läbi ka David. Ahjaa, Davidist nii palju, et tema õde, kes töötab muusikatööstuses, jäi ükskord Avril Lavigne´iga mitmeks tunniks lifti kinni ja nüüd on neist saanud sõbrad! Ja Davidi onul on muusikastuudio ning tema tegi laulule "Wavin´ Flag" video! Ta onu on ise ka selles videos! Väga hull!

Aaa, ja me pole  Graham´ist rääkinudki veel. Ühesõnaga ta kasvas üles koos Nickelbacki bändi liikmetega. See pole veel midagi - neil oli bänd ja see bänd oli Nickelback, ajal, mil nad polnud veel kuulsad! Alles hiljem kolisid nad Kanadast ära ja hakkasid niiöelda tõeliselt bändi tegema - ja lõid läbi maailmas! No meil ei ole lihtsalt sõnu selle kohapealt!

Ja see ei ole nagu niisama möla või väljamõeldud jutt, nad tõestavad seda vabalt! Ja see kui lähedal me olime sel hommikul Three Days Grace'i piletitele...nende kontsert pidi olema õhtul ja Ross ning Mike püüdsid nagu igast tutvuste kaudu meile pileteid sebida, aga miski ei aidanud, kõik oli väljamüüdud. Oleks me ainult varem rääkinud sellest kontserdist!

Ross ja Mike olid nälga suremas ja tahtsid meeletult välja sööma minna ning muudkui kutsusid ja kutsusid meid kaasa - lubasid meile ka linna rohkem näidata. Liina võttis end siis lõpuks kokku ning meie väike linnatuur võis alata - üliilusa mersuga. See auto oli nagu superluks! Nii superluks, et ennem sisseistumist tuli maha pidada eraldi fotosessioon, mille käigu Liina juhiistme mugavust testis: Nelli, issver, tule vaata kui ilus see auto seest veel on!" Peale vaimustusest  maapeale tagasi tulekut istusime siis autosse, kus ülihea muusika mängis kõvasti ja katuseluugist puhus sisse kerge tuul - nii mõnus lihtsalt! Võtsin siis kohe digika välja ja püüdsin nii palju kui võimalik pildistada :) Liina jaoks oli autosõit päeva kõige meeldejäävam  osa, nii et muidugi tahab ta sellest lähemalt kirjutada...

Me olime autoga vaid mõned minutid sõitnud kui hakkasin tundma, et võin tänase päeva jooksul ehk isegi oma viletsast olekust välja tulla. Kõik oli lihtsalt nii perfect... Jahe tuul õhutas pidevalt auto sisemust, nii et polnud probleemi ei palavuse ega õhupuudusega. Raadiost tulid järjest kõige kõvemad hitid ja autos olevate inimeste muusikamaitse oli kooskõlas. Mida rohkem headele paladele kaasa sain laulda seda rohkem tuli ka elu sisse tagasi ja boonuseks oli kuulda, et ma polnud ainuke kaasalaulja, vaid kõik said vähemalt korra suu lahti :) Värskele õhule ja superluks muusikale lisaks oli Mike'i sõidustiil parajalt agressiivne ja kiire, et lisada adrenaliini ja muidugi vaade auto katuse-, esi- ja külgakendest oli mmmhh kui ilus ja päiksepaisteline x) Kõik ilus kipub aga aja jooksul hääbuma ja nõnda oli ka mu hea enesetundega. Kui me oma esimesse õllepausi sihtpunkti jõudsime oli mul juba süda paha ja samamoodi nagu suri mu enesetunne suri ka mu võime mäletada kõike head, mis sel päeval meile veel pakkuda oli. Aga milleks siis Nelli on onju ;)

Seda viisi sõites saime järsku aru, et oleme tõesti Kanadas, Torontos! Linnapilt oli tõesti selline suur ja võimas, kõikjal kõrghooned, reklaamid, ekraanid, rahavas siblib ringi, tänavamuusikud mängivad pille. Selles pildis olles ei jaksa kõike korraga hoomata! Vaatad nii palju kui võimalik ringi igas ilmakaares, lootes, et miskit ei jää märkamata - jääb ikka küll ja väga palju! Ross muidugi tutvustas meile, mis mingi hoone on, aga jällegi ei jää kõik meelde! Nägime MTV maja, CN towerit igast ilmakaarest ja nurgast, kaugelt ja lähedalt, Center hall´i, kuulsuste hotelli jms. Vähemalt me nägime esimest korda ja päris põhjalikumalt Toronto südalinna. Selline ringsõit oli väga äge! Meie esimene peatus oli kuskil kohvik-baari tüüpi kohas,  kus istusime maha, et natuke janu kustutada - tomatimahl oli minu jaoks suurepärane valik.  Koht ise oli omanäoline, kõikjal sporditeemalised pildid ja asjad - korvpall, hoki, jalgpall - mõnus.
Seejärel viisime Mike´i auto ära, et edasi liikuda. Nägime ära, kus Mike elab - mere ääres, kus on sadam ja samas lähedal kohe väike lennujaam ning CN Tower on põhimõttelist paarisaja meetri kaugusel! Nii ideaalne koht elamiseks!

 

Võtsime siis takso ja sõitsime kauaoodatud õhtusöögile, kohta, mille nimeks oli Keg - väga-väga-väga fäncy restoran! Istusime siis maha ja vana mäng hakkas jälle pihta: "Mis te tahate? Mis sööte? Mida joote?", meil pole õrna aimugi, me ei taha midagi. Ja kui vastad nii, saad ikka midagi - tavaliselt seda, mida ei taha! Mike sirvis menüüd ja püüdis valida midagi võimalikult kergelt allaminevat. Tellis siis White Russian joogid igaühele - mina sain enda omast jagu, Liinu mitte - jook maitses/oleks maitsenud küll, aga no mitte mingi valemiga ei suutnud alkoholi ärritavat hõngu ignoreerida. Mike oli aga lubanud, et kui Liinul see hea jook ka alla ei lähe siis joob ise ära, nii et raisku ei läinud miskit.

Peale sissejuhatavaid jooke tuli eelroog, milleks olid krevetid küüslaugu-juustu kastmes - igaühele! No nii-nii hea lihtsalt! Pole iial midagi nii head saanud! Liinu omast sain ka veel enamuse endale. Oi kui kurb ta oli, et eile neid jooke nii agaralt mu nina alt varastas. Natukese aja pärast saabus Mike'i sõber Chris, õigemini ratastooli-Chris, nii kutsub Mike teda vähemalt. Nii palju kui me aru saime, siis ta jäi kuus aastat tagasi ratastooli, ühel päeval lihtsalt ei saanud enam jalgu alla. Ärkas halvatuna? Midagi täpsemat me ei tea. Arstid ütlesid, et ta ei saa enam kunagi jalgu alla. Mind over matter -  tänu oma uuele naisele (kes on ühtlasi ka ta uus arst) ja eneseusule suudab ta taas kõndida, küll ainult toega ja mitte pikka aega, aga jalad on täitsa all ja liikumas :)

Chris siis tellis kohe kõigile pitsi jäägrit, kaasarvatud Liinale .Tema oma pidin mina ära jooma - viisakus ennekõike! Cris ütles kohe, et jääger on siin lahjendatud veega - ma veel mõtlesin, et polnudki kõige hullem juua pits jäägrit ilma cocata, siit siis põhjus!

Ja nii me siis istusime seal ja ootasime nö baaris, kuni endale laua saame. Rahvast oli muidugi meeletult palju ja lõpuks me ei jaksanud enam oodata ja otsustasime minna kuhugi mujale. Käes oli jälle tore arve tasumise aeg: mõned joogid ja eelroad läksid maksma 250 can dollarit! Täitsa lõpp, nii palju eimillegi eest põhimõtteliselt!

Sõitsime siis Chrisi mersuga (mis oli nagu nii superluks auto, et pole sõnu!) tema poole, et sealt jälle kuhugile edasi minna. Tal oli selline kena tagasihoidlik kodu. Aga tal oli väga armas koer, Jääger on nimeks, nagu joogi järgi :P Nii äge koer, teeb igast trikke. See oli päris kaval, kui Cris ütles "Jäger, give me five" ja siis Jääger andis nagu plaksu, kuigi tegelt lihtsalt käppa. Aga viska viis on poole ägedam :P Koju jõudes avastas Cris, et ta on oma rahakoti ära kaotanud ja selle ümber hakkas hull möll pihta. Helistasime Keg´i ja palusime neil vaadata, ega nad ei leia baarist musta rahakotti. Kuna ei, siis pidi Cris kõik oma pangakaardid kinni panema! See tõmbas tal muidugi olemise täiesti alla, aga ta tuli sellest hoolimata ikka meiega välja. Enne kui välja läksime, andis Chris Rossile täiesti uhiuue, kandmata (hinnasilt oli isegi küljes!) Hugo Bossi triiksärgi, mis maksis 600 can dollarit! Lihtsalt andis selle Rossile, kanna terviseks! Täiesti normaalne! Ross oli ise ka terve õhtu hämmingus ja  kas ma juba mainisin, et ta kohtus sel õhtul Chrisiga esimest korda?! Chrisil on muide Floridas maja ja tal on mitu autot - mersu, lambourgini ja porche (raudselt valesti kirjutatud :D) - ei miskit erilist, mhmh! Ta näitas isegi pabereid-dokumente, mis tõestasid, et tal on need autod olemas!

Nad plaanivad sõita muidu kõik koos Floridasse kuuks ajaks puhkama!

Läksime siis edasi järgmisse kohta, jällegi mingi restoran-baari tüüpi koht. Kuskil polnud põhimõtteliselt vaba kohta, lõpuks leidsime ühe väikse laua ja ühe suure laua, mis oli reserveeritud. Mike siis tõstis sildid väiksele lauale ja me ise istusime suure laua taha - nagu mitte midagi poleks valesti :D

Hakkas siis jälle tellimine pihta. Jõuti peaaegu ära tellida jäägripitsid ja veeklaasid, kui meid väljavisati! Põhjus, miks meil paluti (käsiti) lahkuda oli selles, et Crisil oli nö elektroonile sigarett, mida ta tõmbas. Koha omanik aga arvas, et ta suitsetab päris sigaretti, kuigi see on keelatud siseruumis ja tekkis siis arusaamatus ja koha boss käskis meil lahkuda, sest Chris käitus temaga ebaviisakalt. Point oli lihtsalt selles, et kui omanik tuli Chrisiga rääkima, siis ta rääkis samal ajal telefoniga, pani oma pangakaarte kinni ega kuulnud-näinud omanikku! Siit siis ebaviisakas käitumine! Egas midagi, läksime siis jälle uude kohta. Pole jälle aimugi, mis selle koha nimi oli, aga sinna me jäime. Nii kui lauda istusime seletas Chris meie ettekandjale, et ta tõmbab elektroonilist sigaretti, mis on seadusega lubatud - polnud mingeid probleeme sellega. Aaa, Chris kavatseb eelmise söögikoha kohtusse kaevata :D See uus koht oli tegelikult poole ägedam, kui see eelmine. Istusime täpselt akna alla, kust läbi klaasakendest seina avanes vaade otse linnaväljakule! See oli päris võimas vaatepilt :)

Päris naljakas oli selles seltskonnas, sest Mike nagu täiega mõnitab Chrisi. Nad täiega lõõbivad üksteist ja seda on nii naljakas kuulata. Kui Chris läks suitsetama, siis Mike umbes ütles talle, et ma loodan, et sa lendad oma ratastooliga rõdult alla you fucking smoker. (Ta ütles ka seda, et kõige hullemad suitsetajate vihkajad on endised suitsetajad - true that!). Neil nagu pole probleemi sellega, et üks on ratastoolis. Nad suudavad selle üle nalja teha ja endiselt rõõmsad olla! Chris on muidugi eriti positiivne inimene! Igatahes istusime siis selles restoranis, sõime igast erinevaid snäkke ja nagu ikka rääkisime juttu ja naljatasime. Liina sai oma päeva esimese toidu, Ceasar´i  salati kanaga, alla surutud ja isegi mõned malibu-ananassi mahla koksid peale võetud. Chris otsustas ühel hetkel koju minna, sest ta oli ikka suht pahane, et tal rahakott kaduma läks! Meie jäime aga hokimängu edasi vaatama. Kui lõpuni oli jäänud veel viimased 40 sekundit ja seis oli 2:1 Toronto võistkonna kasuks ütles Ross, et raudselt situvad nad oma seisu ära ja teine tiim võidab. Mike haars kähku kähku võimalustest kinni ja järgmine hetk oli juba sõlmitud kihlvedu tekiila shottide peale ja kohe kohe tuli ka värav ning seis oli 2:2...lähme lisaasjale. Seis oli päris põnev, ka rahvas ümberringi oli põnevil. Isegi meie ettekandja (meesterahvas) liitus Mike'i ja Rossiga mänguseisu jälgima, sest no nad tegid ikka parajalt lärmi. Tiimid hakkasid lõpuks siis võidupeale väravaid nillima ja nii uskumatu kui see ka pole, Toronto sittuski oma võiduseisu ära. 40 sekundit lõpuni ja 2:1 seisust sai 2:3, väga magus võit Rossile!

Ega me peale seda kaua enam ei istunud, vaid hakkasime jälle kuhugi poole edasi liikuma. Lõpparvest, mida Mike maksis, pole mõtet rääkida!

Läksime siis vaatama, mis Hard Rock Cafe´s toimub. Seal ei toimunud miskit :D Käisime läbi Hard Rock Cafe poest, kust ostsin meile meie esimese särgi :P Hard Rock Cafe´st lihtsalt peab midagi ostma, kui juba seal oled! Ilus sinine pluus ripub nüüd kapis :P
Liikusime siis edasi linna peal, otsides kohta, kuhu maha istuda. Mike pakkus mingit paigakes, kus lastakse hip hop jazz muusikat ja oiii kui magusalt see Liinale kõlas, aga kuna sinna minemiseks pidi ainult laua saamise eest maksma 10$ inimese eest siis me ei riskinud. Liinu muidugi tahtis hirmsasti tantsima minna, aga see koht, kus saaks tantsida, jäi meil leidmata.

Viimaks läksime ühte päris normaalsesse baari nimega Mill Street Brewey. Liinu lasi endale tellida päeva esimese korraliku alkohoolse joogi - õlle :D Mike üritas mult Hard Rock Cafe pluusi ära sebida - lubas selle kõigi ees selga panna ja uue osta kui minu oma ära rikub xD Liina oli muidugi juba täiega nõus, et jaja, las paneb selga, et saad ju uue! Aga ei, ma tahtsin säilitada teadmist, et see on mu esimene hea ost Kanadas, niiet see diil jäi ära.

Ja just siis, kui hakkas tuju ja tahe tagasi tulema, isegi Liina ärkas LÕPUKS ellu, otsustas Ross ära vajuda :D Niiet sellega lõppes meie õhtu, sõitsime kolmekesi koju, Mike aga läks üksi linna peale - loogiline, laupäeva õhtu oli alles noor ju!

 ¤  Nelli ja Liinu ¤