¤ Kõige kirjeldamatuma kirjeldamine ¤

Lõpuks on käes see päev, kus mul aega kirja panna mu kõige emotsionaalsem kogemus, mis siiani Torontost saadud.

Alates esimestest päevadest, mis siin maal veetsime, hakkasime suht tihti kuulma muusikakanalitelt lugu Marianas Trench ft. Jessica Lee - Good to you. Ja alates esimesest korrast peale käis peast läbi mõte, et peaks vaatama, mis muusikat neil veel pakkuda on. See jäigi aga mõtteks päris pikaks ajaks, nii palju muud oli ju teha siin :P Kolmandal nädalal avastasime, et nädalavahetusel on tulemas Bruno Marsi kontsert. Lähme! Kõik oli juba ära plaanitud, Bruno oli isegi meie ühises wishlistis seina peal juba kirjas ja mul avanes siis esimest korda võimalus istuda arvuti taha ja tegeleda ühega oma lemmiktegevustest...muusika otsimine. Me ei saanud ju minna kontserdile teades ainult paari laulu! Bruno Marsi kõrvalt kiikasin aga ka Marianas Trenchi...nii poole kõrvaga...ja siis natsa rohkem ja rohkem ja ennem kui arugi sain olin ülepeakael sees nende muusikas. Päev peale nende albumite tõmbamist avastasin, et ka neil on tulemas kontsert Torontos, selle hooaja viimane, 13 november!

Kas mäletate, et üks paljudest muinasjuttudes kajastuvatest õppetundidest oli, Be careful what you wish for. Ma sain nüüd vist esimest korda seda enda nahal tunda. Alates hetkest, mil nägin, et nad nädalavahetusel esinevad ei mõelnud ma enam väga millelegi muule kui saaks ainult neid näha! Heitsin Bruno Marsi kõrvale ja ei öelnud isegi Nellile, et me pole oma ühise soovi suhtes enam ühel lehel. Mainisin niisama jutusees Rossile ka, et avastasin just enda jaoks uue bändi ja, et nad esinevad ka 13'dal Torontos. Kui Ross küsis järgmine päev, mida ma rohkem tahaks näha siis vastasin, et Marianas Trench oleks lihtsalt ülemõistuse. Lisaks kuulasin enne uninumist ja ärgates kõvaklappidest nende muusikat ja püüdsin kujutleda end nende kontserdil...Wish granted.

13'da hommikul tuli ja nähvas Nelli mulle...Bruno Mars jääb ära, Ross ütles, et viib meid täna Marianas Trenchi kontserdile! Nähvamine oli tingitud siis teatud ohverdustest, mis selle jaoks tehti. Sealt tuleb ka see "be careful what you wish for". Kõigel on tagajärjed ja nii oli ka minu "võidul" magushapu maik juures. Kõik negatiivse jätan ma aga eesriide taha peitu ja räägin edasi ainult positiivsest, sest muinasjuttudest teame ka ju seda, et lõpp hea, kõik hea :)

Kontserdi järjekord oli nagu meeletult pikk. See, et me pidime tund aega järjekorras seisma, ei kajasta kaugeltki kui palju inimesi meie ees seisis, kuna järjekord liikus suhteliselt kiiresti. Jõudsime sisse umbes tund ja pool peale algust. Soojendusbändidest ei teadnud me midagi ja esimese korraga sattusime suhteliselt saali keskossa, kust lavale ei olnud just kõige parem vaade. Tänu Rossi alkoholi lembusele avastasime aga, et meie kõrval asub joojate ala, mis on poole tühjem inimestest. Me saime mingi seitsmendasse ritta omadega. Soojendusbänd Stereos andis päris kena esinemise, aga no Marianas Trench rokkis täiega! Kusjuures nad olid livene nagu pooole paremad, Joshi hääl ja see kuidas ta tõesti hingest laulab, see kõik tuleb laivina palju paremini välja! Ja nad ei teinud nagu mitte mingit šõud aga kuna nende esinemine oli nagu niii mega siis nad olid paremad kui pooled artistid kes püüavad publikut ka kuidagi muud moodi veel ergutada peale lihtsalt laulmise...ja kui võrrelda neid eelmise bändiga, kes oli laval selleks, et rahvast üles kütta ja endaga kaasa tirida siis nemad olid laval selleks et jagada meiega oma muusikat ja lasta meil sellesse uppuda x) I LOVE THEM!!!! Enamus lauludele laulis rahavas kõva häälega kaasa. "Right beside you" ajal laulis terve saal algusest lõpuni kõik sõnad kaasa, super võimas. Ma soovisin, et oleks natuke varem nad avastanud ja rohkem laule jõudnud meelde jätta.

Kui võrrelda Eestis käidud kontserditega siis peab tõdema, et me oleme oma tasast loomust arvestade ikka ühed väga vinged fännid. Torontos oli ju publikut ometigi palju rohkem, aga mingit moshimist või kaasahüppamis seal väga näha ei saanud. Mul oli lausa liiga palju ruumi enda jaoks, oleks tahtnud rohkem rahvasse surutud olla :P 

Ja siis...Matt Webb, tüüp kes terve kontserti on mu vaateulatuses oma võluva naeratusega kitarri pinistanud, joob oma veepudelikese peaaegu tühjaks, vaatab rahvasekka, mulle ka otsa, ja viskab pudeli.....ma näen kuidas see lendab kind of minu suunas aga natuke vist liiga kõrge kaarega ja ma mõtlen, kas poleks mitte äge kui once in a life ma ka millegi kinni suudaks püüda, ma tahan seda pudelit nii väga!!! Juba teine hetk on see pudel lennanud üle mu pea, siis on see koos teiste inimeste kätega äkki mul peas kinni, käib rabelemine ja nagu välk selgest taevast on see pudel minu haardes, MINU....MINU MINU MINU MINUUUUU x)

Poiss mu kõrvalt küsis, ega ma haiget ei saanud ja kas kõik on ikka korras(kusagilt sain pudeliga ja küünarnukiga vastu pead)..ja mina naeratan nagu loll...jaa jaa, kõik on korras, minuga on kõik korras :D Rohkem kui korras. Ma seisin seal, pudel käes, suu kõrvuni ja erutusest võrelemas....seisan seal rahvasees ja äkki tundsin, et siin ma praegu olengi...kusagil faking Kanadas, tänavate ja majade tuledest säravas suurlinnas Torontos, Marianas Trenchi kontserdil ja ma püüdsin just Matt Webbi veepudeli kinni....uskumatu! Ja selline väike tobe asi, nagu pudeli kinnipüüdmine toob mind ühtäkki rohkem maapeale ja elatavasse hetke kui miski muu kunagi varem! Üks pikem poiss mu ees küsis, mis ma selle pudeliga peale hakkan...ma ütlesin et jätan alles, võtan ühe lonksu ja siis panen ta omale kapipeale seisma, et ma näeksin seda igal hommikul ja et ta meenutaks mulle kasvõi natukenegi, et kõik on võimalik! Kui viimane laul lõppema hakkas ja publik juba vaikselt üürgamist ja plaksutamist alustas siis ma lihtsalt seisin seal, crazy happy, silmades sillerdamas rõõmupisarad...aitäh universum, aitäh selle unustamatu õhtu eest :)

¤ Liina ¤