¤ Kaks päeva järjest kodus ¤

Täiesti uskumatu - me oleme täna juba teist päeva kodus! Eile me ei käinud kordagi väljas ja täna on juba teise päeva õhtu ning me pole tänagi kuskil käinud. Eile küll plaanisime suure suuga, et lähme poodi täna - nii palju siis sellest! Aga homme on uus päev, esmaspäev, ja siis lausa peab poodi minema! Süüa vaja raudselt osta!

Eile oli üldse üks veidralt tore päev. Esiteks kolisime me oma väiksest toast kaks korda suuremasse tuppa, mis meile ülimalt meeldib, väga cosy! Meil on mõnus ja pehme lai voodi ja suur riidekapp - koos peegliga! :D Samuti on meil toas telekas, mis on suur asi, sest kõigil ei ole toas telekat. Kusjuures, me saime selle oma väiksest toast kaasa, sest me lihtsalt tahtsime - ja saime! Tegelikult oli point nii, et ma küsisin Ramini käest, et "can we take this TV with us?" Mille peale tema vastas, et "Ou, you wanna TV? You like TV?" Ma "Yes, we really wanna TV, we love TV" ja siis ta suht oma veniva olemise ja naertusega "Okay, sure, you can have it". Me olime jumala õnnelikud, sest me alguses, ei lootnud ega uskund, et meil on võimalik see endaga ühes võtta. Niiet sinna väiksesse tuppa jäi üksnes voodi, laud ja tool :D Ramin sebis meil siia tuppa isegi telekakapi! Aaa, naljaks oli see, et ta isegi tõi meile täna siia kaks korda suurema teleka, aga see mängis üksnes ühe minuti, tegi siis "plõks" ja otsustas, et ei tööta enam xD Seega võtsime tagasi oma vana pisema teleka :P Suur telekas oli muidugi eriti suur lootus!

Eile me muidugi küürisime selle toa meeletult puhtaks - klopisime suure vaiba ja voodimatratsi õues ära ja võtsime kõikjalt tolmu ja pesime põranda - ühesõnaga totaalselt suurpuhastuse! Nüüd on meil siin superluks olla! Meie ülimõnus tuba, kuhu me tahame jääda ja jääme! Meile meeldib siin! Meile meeldivad inimesed, kes siin majas meiega koos elavad : )

Ahjaa, kuna meil oli/on siin raskusi nimede meelde jätmisega, seega on meil on ukse külge riputatud "sõbralist", kus on kõigi nimed kirjas :P Et kui keegi uksele koptuab, siis me teeme vaikselt ukse lahti, piilume, kes seal on ja siis vaatame uksele ja ütleme "Hey, ....." nagu me teaks ta nime :D

Eile õhtupoolikul kogunesime mina, Liina, Ross ja Fiona imelikul kombel kööki ja jäime sinna pikemaks ajaks jutustama. Ross (põhimõtteliselt alkohoolik) täitis end oma igapäevase normaalse alkoholikogusega - jõi veini - ja kostitas meid ka itaalia ja austraalia veiniga. Nii me siis istusime, jõime Liinuga koos ühest tassist veini ja rääkisime juttu. Liinuga ühest tassist joomine pole just kõige toredam, sest enamus ajast oli tass tema käes ja tühi - tema aga lõpuks täis :D Tõsiselt, ta oli nagu "läind" ühel hetkel! Kadus kümne aeg ära ja jäigi kadunuks. Läksin siis teda otsima, vaatasin meie tuppa ja sealt ma ta leidsingi: voodi peal, fliisteki sees, tuba täiesti külm, sest mõlemad aknad pärani lahti, magab pimedas, arvuti mängib (ma isegi ei tea, mis valemiga ta selle mängima sai). Liinul oli tõeliselt kehva olla! Kahju küll - suur tükk ajab suu lõhki, nagu ta ei teaks! Aga täna ta lubas mulle kindlalt, et enam seda ei juhtu, et nüüdseks kui ta tarbib alkoholi, joob ta iga koksi vahele klaasi vett :)  Seda rääkis ta seepärast, et meil on täna Halloweeni puhul väike koosviibimine :) Ross ostis juba liitrise Jäägermeistri - kui hull on see?! Kui hull on ta?! Unustasin mainida, et ta tõmbab kanepit ka, oma toas ja kostitab sellega ka maja omanikku :D

Tänane istumine on eelkõige seepärast, et meil on siin palju uusi nägusid (meie kaasarvatud) ja oleks tore üksteisest rohkem teada saada.

Muide, ärkasime täna juba enne seitset ja läksime vannituba puhtaks küürima :) Ja enda rõõmuks avastasime õue vaadates, et meil sajab lund!

Väga kergelt, aga siiski!

Ja mina nägin täna chipmunk´i! Vöötorav jooksis mööda puud! Vaatasin aknast välja ja seal ta oli - pisi-pisikene! Nii väike, et mahuks mu peopessa ilusti ära! Nii armas! Liinu muidugi ei näinud, olgugi, et ma karjusin "Liinu, vaata chipmunk on puu otsas" (osutan veel sõrmega ka). Tema vaatab aknast välja "Kus,kus? Ma ei näe!" Ma karjun "SEAL, ronib mööda puud!" Tema aga "MA EI NÄE!". Ütleme nii, et mis seal näha, kui loomake juba minema jooksis selle ajaga, kui ta nii meeleheitlikult teda näha üritas :P

¤ Nelli ¤

¤ Õige ajavöönd ¤

Ma arvan, et nüüd võib vast juba turvaliselt öelda, et olen terve oma elu elanud vales ajavööndis! Eesti ajajärgi kell kaheksa ärkamine tähendas päevläbi haigutamist ja tõsist vajadust lõunauinaku järele. Siia tulekust saati aga võtab magus uni võimust kella üheteist ajal õhtul ja vabastab mind oma kammitsaist enne kaheksat hommikul...ja seda ilma äratuskellata - lihtsalt super x)

Väljapuhkamist ei seganud isegi Nelli varahommikune wc külastus või kergelt häiriv lugu tema just nähtud õudusunenäost. Veidi võttis aega, aga peagi jäin taas magama. Jah, lilleliste unenägude asemel nägin küll, et kakas gay meest tahtsid, ei, nõudsid, et ma neile keefirit ostaks...veenisüstimiseks. Nad muutusid oma nõumistega päris hirmuäratavaks ja ma ei saanud nende eest koju põgeneda kuna altukse võti ei töötanud...kuni saabus mu naaber Ithaka Maria koos sõbrannaga ja lasi mind sisse :P

Täna käisime Nelliga jälle shopplemas raha eest, mida meil pole. Muuseas ostsime paki soodukaga chipse, et filmiõhtut pidada. Õhtusöögiks oli tatrapuder - ma ei saa aru, kuidas sain seda kunagi mitte süüa, see on ju nii nämmah x) Fiona nägi köögis meie keedetud pudrupakki ja uuris, mis see on. See kord jäin vastuse võlgu...peaksgi netist järgi vaatama. Sain ka oma esimese klaasi veini (austraalia) sellelt tüübilt, kelle nime me eilsest ei suutnud meenutada...Rossilt. Nii et nüüd on siuke soe tunne sees ja põsed punased :) Ja see Ramin tüüp on ikka eriline killupilduja meil. Aga selline slowmotion killukas...ja siis naerab ka oma naljade üle suht aegluubis :P Aga tundub, et vanemad elanikud saavad temaga okeikalt läbi, nii et see on hea :) Järgmisest kuust peaks meile tulema veel juurde kaks Moldaavia tüdrukut ja millalgi peaksime Nelliga sukelduma ka tõsisemalt tööotsimismaailma. Rohkemat praeguseks kribada polegi. Aa, ilm on siin ilusam kui eestis :D Eile oli oma 12 kraadi ja täna 9...õhuke jope on veel kasutuses :)

 ¤ Liinu ¤

¤ Vaata mis sul endal jalas on...värdjas! x) ¤

28.oktoober, meie viimane hommik onu Uno ja Darshana juures. Hommikusööki pidi Nel kaua ootama, sest ma pesin end terve igaviku. Kaheteist ajal sõime oma müslid ja toastid ära ning Nel jätkas meie ulualuse otsingutega. Peagi hakkas tunda andma tagant sundiv aeg. Kuna mina ei suutnud telefonil "helista" nuppu vajutada, haaras Uno ohjad. Mõned telefonikõned ja oligi juba kohtumine tunnipärast kokkulepitud...asjad kähku kokku ja raha välja võtma. Läksime siis mingisse väiksemat sorti keskusesse. Väljas tundus juba hetkeks, et ei saagi raha automaadist võtta, aga sees olevad pangatöötajad juhatasid meid teise automaadi juurde, ning kõik oli korras. Noh, mitte päris. Siit tuleb nüüd kaks erinevat lugu, sest ilmselgelt mina nägin/kuulsin üht ja Nelli hoopis teist :P

...Liinu nägemus:Vasakut kätt seisis üks selline suuremat kasvu mustanahaline noormees, jalas änksad kottis dressikad ja peas ilutsemas afropatsid...et noh siuke suht cool nägi välja...ja siis kuulen kuidas ta ütleb oma sõbrale meile viidates ja otsa vahtides sellise mõõtva, hindava hääletooniga nagu valik oma lihaletile tooteid välja..."Hey, Shes got a pretty ok face!"...et nagu tema sobiks meile bordelli tööle või?...nagu mida...külmavärinad käisid üle! See tüüp oli veel oma kahe meetrijagu pikk ja siuke tugeva kehaehitusega...nagu kui ta tahaks siis võiks mind vabalt juukseid pidi enda järel lohistada. Mul võttis ikka oma tunniks ajaks seest kõhedaks.
... Nelli nägemus: Kõnnime siis mööda väikest keskust, kui näeme vasakul pool mingis pisikeses poeboxis üle kahe meetri suurust tumedanahalist tüüpi, selline kottpüks, kelle afropatsid ripuvad taga patsis ja ikka mõnusalt perseni välja. Vaatab kuidas me möödub, ilgelt jõllab Liinat, kes minust natuke ees pool kõnnib ja siis nagu tutvuse soetamiseks lausub meile (Liinule): "Hey, you got pretty nice face", mille peale ma lihtsalt kihistasin naerda, sest tundus, et tüüp üritas Liinaga oma "sujuva meelitava kommentaariga" vestlust soetada.

Hiljem siis seisame Nelliga ja ootame kuni Uno raha välja võtab. Mingi Japanese woman läheb mööda ja lihtsalt vahib meid lõug töllakil, meid ja meie kummikuid..."Vaata mis sul endal jalas on, värdjas!" Kolm korda võib arvata, kelle huuled need sõnad valla lasid :D Aga no vahepeal on küll selline tunne, et me olme nagu kaheksas maailmaime siin oma kummaritega, kõik vahivad. Ise käivad oma "ilusate" tossudega ringi, väga fancy indeed.

Kunagi lõpuks jõudsime aga autoga Senlac Roadile, maja numero 200...ok, kõrval asuvad majad on muidugi kõik kenamad, aga anname sellele ikkagi võimaluse. Läheneme välisuksele ja kõik kohad on riisumata lehti täis. Nagu näha, siis kantakse siis elamise eest "head hoolt". Siis tuleb uksele (me oletame, et...) iraani rahvusest meesterahvas nimega Ramin...uimane hello, millele järgneb veel hulk uimast inglisekeelt...ei olnud just kõige kergem kõigest aru saada kuna ta tõesti vahepeal ei viitsi üldse oma sõnu välja hääldada, lihtsalt ütleb terve lausa ühe pika madalatoonilise joruna. Aga ta on meil väga vaimukas. Läksime arutama lepingu tegemist, kui siis küsis äkki Uno käest väääga kahtleva näoga: "õ o aa how old are they, they have to be 18 to stay here!" me oleme 22:D Vaatab meile kahtlustava näoga otsa: "mm, could I see some ID!?" Me vist paistame umbes 16 xD
Siis arvas ta, et naljatab edasi. Küsisime, et mis koristamise süsteem siin on, mille peale tema küsib meilt "have ever you been in jail?" Meil oli nii, et ei-ei, misasja, ei ole! Tema siis jätkab  oma surra-murra inglise keeles et:  "Vanglas on selline süsteem, et uus vang, kes tuleb, pannakse kongi kasima ja nii ka siis siin meiega..."uute vangidega"... Nelli siis kohe, et ahah, selge, et meie kord on  siis seekord koristada, et mis päeval me koristame, laupäeval, pühapäeval?  Ja tema siis naeratab oma venivat naeratust ja ütleb: "õäää, ih ih, no no, I was just kidding."

Käsnakalle ;)
Ja Family Guy paar osa sai ka ära vaadatud ;D

Lõpuks saime endale siis üüritud toakese sellises ühiselamu laadses majas. All keldrikorrusel elab umbes 7 poissi ja siin üleval peaks olema kolm tüdrukut ja paar poissi. Köök ja vannituba on siis meie korruseinimestega jagamisel. Pühapäevani saime endale 2x3 ruutmeetrise toa kušeti, riiulite, väikse lauakese ja telekaga. Siuke päris paras meile, aga Ramin ei tahtnud meid siia lasta, lähme suuremasse ja kallimasse või diil jääb ära. Selle kohapealt oli ta vankumatu. Nii, et varsti kolime ümber, aga aadress on meil nüüd paigas ;) Varsti küsime Raminilt, kuidas see täpselt kirja panna ja siis võib kirjutamine alata :D
Õhtu poole käisime jalutamas, ümbruskonda checkimas ja sattusime ka lõpuks oma esimesse toidupoodi. Siuke suur, korralik ja hinnad olid ka parajalt korralikult. Leib-sai 25 eeku, piim 30, puuviljad alates 25 eeku kilo....Meie esimene ost oli neli pakki nuudleid($1,22), 900grammine küpsiste pakk($2,79) ja meie parim leid - 1,5l Aloe granaatõuna jook viljaliha tükkidega($0.99)...kõvv :)
Hiljem hiljem õhtul tuli koputus uksele...haii, I just come to say hy x) Pisike pilusilme tütarlaps, väga rõõmsameelne ja veel raskemalt arusaadava jutuga kui Ramin :D Mõne lause ütleb kenas tempos ja siis kukub nii viisi vuristama, ise hullult naerab veel juurde, Nelli ainult noogutas ja naeratas...sa said midagi aru?...ei :D

Kui Fiona meid lõpuks edasi lahti pakkima jättis, küsis Nelli, aga mis selle tüübi nimi oli? Mul oli nagu...mis tüübi? No see, kes vahepeal koos Fionaga oli ja ka end tutvustas ja kellega me kätt surusime...aaa oli jah vist keegi :D Too much information vist. Nime me igatahes ei mäleta, kumbki :P

Üldiselt tundub praegu, et saime endale päris kena koha ja naabrid saavad ka toredad olema.
Oleme omadega rahul :)

 ¤ Liinu ¤

¤ Kihluse tähistamine ¤

Kolmapäeva õhtul viisid Uno ja Darshana meid Toronto kesklinna väiksele tuurile, näitasid meile linna :) Nägime ära CN toweri, jee! Üldse on linn pimedal ajal kuidagi imetlusväärsem, kõik kohad on täis tulesid ja melu. Kõik särab ja sillerdab ning näib nii uhke. Kohe näha, et suurlinn.

Muidugi  on Toronto kesklinn täis hiigel suuri ja vapustavaid hooneid, eriti jagub ja mahub kõikjale kõrghooneid. Ja nagu me teada saime, siis pea iga hiigel hoone on põhimõttelist pank või kuulub pangale.

Ümberringi on väiksemad-suuremad pargid, kuid nendeni pole me veel jõudnud :) Jalutuskäigud parkides alles ootavad ees :)

Mmmango Bellini, näm :)

Söömas käisime aga Green Eggplant restoranis, mis oli selline ilus ja tagasihoidlik, kuid hubane koht. Menüü oli nii kirju, et me ei osanud kohe alguses mitte midagi valida. Nii lai valik häid asju! Kuna me olime nii otsustusvõimetud, soovitas Darshana meil tellida alustuseks midagi juua - alkohoolset :D Soovitas meil proovida siis Bellinit. Kuna me ei osanud jälle otsustada, millist neist just võtta, võtsime kaks erinevat, et saaksime ühe korraga kahte erinevat
Bellinit proovida. Joogid olid siis järgmised:
Peach Bellini
Vodka, Peach Schnapps, Peach blend, ice and Champagne
Mango Bellini
Vodka, Mango blend, ice and Champagne
Mõlemad joogid serveeriti hiigelpokaalides, see oli ikka päris äge :)
Lõpuks otsustasime valida söögi jällegi nõnda, et võtame kaks erinevat asja ja siis jagame - sööme kahepeale. Valisime siis kanasalati ja Spanish Paella. Kui me oleksime teadnud, et kanasalat on üks hiigel suur ports taldriku peal, oleksime Spanish Paellast küll ära öelnud! Need olid tõesti mega suured portsud!
Ja arvata on, et me ei jõudnud kõike seda ära süüa, seega pakiti see meile kaasa. Saime veel kaks päeva seda toitu süüa!

Õhtustasime seal mõnusas restoranis, rääkisime juttu ning veetsime tõeliselt mõnusasti aega. Olin sunnitud rääkima ka sellest, kuidas Joonas mulle ettepaneku tegi - eks seda tahetakse ikka teada :) Seda oli küll päris huvitav inglise keeles rääkida x) Aga räägitud see sai. 
Meil oli tõeliselt tore õhtu koos Uno ja Darshanaga! Nad on lihtsalt nii toredad, siirad ja suuremeelsed! Lihtsalt suurepärased inimesed :)
Õhtuks olime me päris läbi omadega ning nii kui koju jõudsime, vajusime oma suurde voodisse magama - kõhud äärmiselt täis :P
Ma arvasin, et ma ei söö peale seda enam kunagi - aga ma eksisin rängalt, sest hommikul oli kõht jälle tühi! x)

¤ Nelli ¤

¤ Meie esimene jalutuskäik ¤

Päeval, mis me saabusime, läksime kell 22.30 magama, Kanada aja järgi muidugi. Hommikul aga ärkasime veidral kombel üllatavalt varakult, kuigi ma arvasin, et magame kindlasti mingi pool päeva maha. Tõusin aga enne Liinut ega hakanud teda äratama, vaid läksin alla, sest Darshana ja Uno olid mõlemad juba ärganud.

Esimene päev oli minu jaoks väga veider, sest ei olnud veel päris harjunud selle ajavahega ja muutusega. Pea valutas ning tabletid siin ei aidanud. Päikeseline ilm küll muutis tuju hulga rõõmsamaks, aga päris peavalu ära ei pühkinud. Kuna ilm oli nii kaunis, otsustasime Liinuga meie esimesele jalutuskäigule minna. Õues oli ikka väga soe, kuid tuuline - tuul oli päris tugev, kuid õnneks meid minema ei viinud. Jalutasime mööda tundmatut piirkonda ja võõraid teid, kuid ometi nautides kogu ilu, mis meid ümbritses. Nii palju ilusaid maju - nagu filmides! Jalutades jõudsime omadega suht chainalinna, kus pea kõik sildid ja viited oli hiina keelsed. Muidugi jalutasime oma esimest jalutuskäiku Toronto äärelinnas, mida muidugi ka jäädvustasime. Väikest moodi turistid :D Jõudsime omadega ühe ilusa suure puu juurde, kus alustasime oma nö tõelist fotosessiooni xD See puu muide oli täpselt selline nagu Jää ajas, kui keegi mäletab ... Igatahes olime seal puu all ja muudkui klõpsisime - kord üht, kord teist, kord koos :) Üritasime ikka igasugust olemust ja olemist jäädvustada. Päris hästi õnnestusid.

Kui jätta välja hüppepildid :D Need nii hästi ei õnnestunud xD Neid oli lihtsalt nii naljakas teha. Riputasime kaamera puu külge ja üritasime ägetat hüppepilti saada. Nii palju meil õnnestus, et kord jäi üks pildil õhku, kord teine. Ja suurema osa piltides oli täpselt sellised et "me kohe-kohe hüppame" või "me juba maandusime". Aga üritamise eest pool punkti :)

Peale korraliku pildistamist, hakkasime taas kodu poole sammuma, tuul endiselt juukseid sasides. Kõnnime siis vaikselt mööda tänavat, kui äkki ühe maja ees märkasime oravat - tumepruuni oravat! Kohe haarasin välja fotoka, et seda pisikest looma pildistada ja näis, et talle sobis see, sest tema lihtsalt seisis liikumatult ja lasi endast mitu kaadrit teha. Siis ühel hetkel pistis puu otsa jooksu. Sammusime siis paar maja edasi, kui too sell jälle välja ilmus. Ju tahtis meiega koos koju tulla ;)

Nii lõppeski meie esimene jalutuskäik, millele järgnes minu ja Joonase kihluse tähistamine koos Uno ja Darshanaga :)

 ¤ Nelli ¤

¤ Pilvede peal ja pilvede all ¤

Peale pikki tunde pilvede peal oleme lõpuks omadega maa peal tagasi – me oleme Kanadas, Torontos. Siia jõudmine võttis meil peaaegu terve ööpäeva, kui mitte rohkem! Esmaspäeva öösel sõitsime Liinu, Joosu ja Kutiga Riiga, sest sealt läks meie esimene lend Stocholmi. Riiga sõit võttis ligi viis tundi! Mina siis olin kogu tee sinna roolis, mis oli omamoodi kurnav ja huvitav üheaegselt. Sain oma esimese linnassõidu kogemuse ka kätte - Riia linnas. Pole just eriti keeruline sõita, kui ühtegi teist autot pole ja oled ainuke öisel ajal teel  :D Aga linnuke kirjas ikkagi :) Sain isegi tunda seda, kuidas rooli taga silmad kinni tiksuvad ja peaaegu, et posti otsa sõidan. Aga piisab ühest korrast, et end korralikult ärkvele ehmatada. Liiklusmärgid on riias ikka metsikult naljakad - märk, kus eriti kole inimene üle tee läheb või hull kits sinust üle hüppab! Kuid kohale me jõudsime siiski õnnelikult. Natuke aega olid poisid meiega lennujaamas, kuid nemad pidid hakkame peagi tagasi koju sõitma, sest ees ootas tööpäev. Kurbushetki jagus ja pisarad kippusid silmadest vägisi lahti, kuigi ma sisendasin endale, et ei puhke nutma - nii palju siis sellest! Iga hüvastijätt on kuidagi nutune ja mingil moel raske. Istusime siis Liinuga Riia lennujaamas, sõime kodust kaasavõetud liha kartuliga ja ootasime oma esimest lendu - Liinu jaoks sõna otses mõttes esimest :) Ei läinud kaua aega, kui leidsime end istumas lennukis, ootusärevus hinges. Erakordselt hea tunne on olla osa kellegi "esimesest hetkest" elus. Sina tead, mis ootab ees, teisel aga pulbitsevad sees kõiksugused emotsioonid ning ärevus ja põnevus on justkui näkku kleebitud, silmad sillerdavad peas ja suunurgad on ülespoole kinnikiilunud. See oli ikka tõesti vahva vaatepilt :) Lend Stocholmi oli eriline seetõttu, et nägime, kuidas öö läks üle päevaks, koos oma kõige kaunimate värvidega. Ja öised linnatuled on taevast vaadates äärmiselt hingemattev vaatepilt :)

Stocholmis saime kätte oma kohvrid, minu omal oli üks sang katki läinud, arvestades seda, kuidas nad neid kohvreid loobivad, ma üldse ei imesta. Aga pole hullu, see on nagunii suht vana juustune kohver ja mitte just kõige paremast killast.
Stocholmi lennujaamas veetsime toredad mitu-mitu tundi - mina enamus ajast magades või silmad kinni tiksumas. Vaatasime Liinuga koos filmi "Knight and day", mida mina olin varem juba 2 korda näinud, kuid sellest hoolimata olin nõus vaatama - silmad kinni :D Nii palju siis koos vaatamisest. Aga film iseenesest on ju väga hea, mistõttu ma üldse ei imesta, et Liinu suutis seda isegi väsinuna naeru kihistades vaadata :) Soovitab kõigile soojalt! Aga me olime ikka meeletult väsinud, mistõttu oli võimatu unele ei öelda. Liinu pidas muidugi natuke vapramalt vastu kui mina - ma lihtsalt andsin alla kergemini. Püüa ise maadelda unega, mis on lihtsalt nii suur!
Ees ootas meid üle kolme tunnine lend Islandi, mis ühel hetkel jällegi kätte jõudis. Liinu taas äärmiselt ekstaasis, mina kergelt unelev. Seekord istusin mina akna alla ja eks see uni kadus koos õhku tõusmisega, sest vaatepilt, mis aknast paistis, lihtsalt kinnitas mu silmad seda vaatama. Lennukis pildistamine on muidugi äärmiselt populaarne tegevus - algajatele ja muidu turistidele nagu meie :D Sai ikka päris korralikult klõpsitud, sest kõike, mida nägime, kõik oli nii erkordselt vapustav, et lihtsalt pidi jäädvustama! Ja eks enese pildistamine on hea igavuse peletaja.
Islandi lennujaam oli võrreldes Stocholmi omaga väga väike "väljasurnud" koht in the middle of nowhere. Õnneks oli viimane ümberistumine lühike, kõigest tunnike ootamist.
Viimasel lennul, mis kestis muidugi kõige kauem, üle kuue tunni, oli tegevust natuke rohkem. Oskasime selle ajaga midagi peale hakata - vaatasime filmi, kuulasime muusikat, tukastasime.

Ühest ilmast teise sõites ja vihmasesse Torontosse jõudes, ootas ees nö piinamine, kuna saabusime Kanadasse üheotsa piletiga, mis on äärmiselt kahtlane, sest võime näida immigrantidena, kes püüavad vaikselt Kanadasse elama hiilida. Nii meid võetigi rajalt maha ning hakati vaikselt pommitama: miks tulite siia? Kauaks jääte? Kuhu jääte? Palju teil raha on? jms. Selline nõme olukord, eriti, kui ei oska end inglise keeles piisavalt hästi väljendada. Ja tol hetkel oli üldse selline okouu tunne, teadmata, mis nüüd saab. Mina olin küll suht hirmul, kui aus olla. Närvid oli täiega pingul. Ma ei mäleta, mis ma isegi seal kokku puterdasin, mäleta ainult, et ühel hetkel kõndisime juba oma pagasile järgi - mina endiselt paanikas, kui ulme see küsitlemine ikka oli ja kui hullusti meil ikka läks ja kui jubedad-nõmedad need küsitlejad olid. Liinu meelest aga pididki nad sellised olema - see pidavat nende töö olema :D Aga no mina ei saanud kohe mitte kuidagi sellest üle ega ümber, seega ikka jahvatasin ja jahvatasin seda sama juttu. Kujutan ette, et Liinul oli kopp ikka täiega ees :D Kuid ta pidi selle välja kannatama, sest selline ma kord juba olen.
Edasi läks kõik juba kenasti ja märksa kiiremini. Täitsime ära nõutud paberi, isiklike andmete ja asjade kohta ning peagi saime õnnelikult kätte oma kohvrid. Lõpuks saime rahulikult ja õnnelikult astuda välja koos teiste Torontosse saabunud reisijatega. Ees ootasid meid Joonase onu Uno ja tema naine, kes meid rõõmsalt tervitasid ja vastu võtsid ning kelle poole me esimesteks päevadeks-öödeks läksime. Küll on ikka hea, kui on keegi, kes sulle lennujaama vastu tuleb! Sul on vähemalt teadmine ja kindlustunne, et keegi ootab sind, et sa pole üksi. Ja seda meil just vaja oligi!
Torontos oli juba õhtu, kottpime ja väga vihmane ning tuuline ilm. Hoiatused tugeva tormi kohta olid juba antud, kuid õnneks jäi see tulemata.
Koju jõudes ootas meid ees söök, mis oli sel hetkel väga vajalik. Söök - õige söök! Salat ja kana ja pizza ja juustukook ka veel takka otsa! Küll toit ikka maitses hästi! Ja kui kõhud olid täis pugitud, saime heita mõnusasse voodisse magama, mõttega, et me oleme nüüd Kanadas, me tõesti jõudsime kohale!
Ajavahe on küll päris korralik. Päevasest ajast on nüüd meie jaoks saanud öö ja vastupidi. Mul võtab see veel natuke harjumist, aga Liinu on juba kohanenud.
Esimesed päevad siin on olnud väga toredad :)
Nendest aga kirjutame natuke hiljem.

¤ Nelli ¤

¤ Lõputu pilvevaip ¤

Ma olen lummuses ... overwhelmed with emotions ...
Nagu keegi kunagi ütles – tegelikult olen ma täielik hellik. Ja nüüd kipuvad mul selle tõestuseks veel silmad sillerdama. Ma ei oska seda ilu lihtsalt hoomata. Huvitav, kui kaua ma suudaksin siit lennukiaknast välja vaadata, kuulata seda super „easy listening“ raadio kanalit ja säilitada seda hingetäitvat õnne ja rahulolu tunnet. Kurat kui ilus siin pilvedepeal on!  

Arvutikell näitab 23:00 ja aknataga paistab lõputu päike. Oleme viimasel lennul Reikjavikist Torontosse. Kuigi kaks viimast lendu ei olnud piletitega määratud aknaaluseid kohti, said need meile võimalikuks teiste teede kaudu :P

Reisusöögiks oleme tarbinud kaks pakki juustusibula leivakesi, kummikomme, kaks šokolaadi, kaks barbarissi kommi, paki ja pool pähkleid rosinatega, eksootilise fanta ja lennukipealt veel paar klaasikest complimentary mahla :) Viimasel lennul avastasime palju uusi nippe...kuhu torgata kõrvaklapid, et vaadata lennukitooli ekraanilt sex and the city 2’te, kuidas lasta oma tool mugavamasse asendisse, mida tähendab complimaentary light beverage ja kus oleks kõige õigem koht käsipagasi jaoks.Igatahes, tunne on hea, Nellil hetkel suht unelev :)

¤ Liinu ¤

¤ Liina esimene postitus :) ¤

Minu arvuti kell ütleb 13:57... Stockholmi kell näitab 12:57 ja Toronto aja järgi peaks ma alles magama...tundub, et olen pigem sinna ajavööndisse sündinud, kuna ausalt öeldes, hetkel parema meelega laseks oma väikse kaaslase eeskujul silma looja, aga ei, ei saa...sest seljataga on elu esimene lennukisõit x)

Kuni lennukisse jõudmiseni oli kõik üks pudru ja kapsad, ma lihtsalt järgnesin Nellile. Armsake, nagu ta mul on, lubas Nel mind enda asemel akna alla istuma, first time ikkagi! Kui enamus inimesi olid oma käsipagasi juba meie oma peale kuhjanud ütles teadustajatädi hääl: make sure you have turned off youre mobile phones...nüüd siis ütleb! Nelli naeratab kõrval süütu näoga: Kuidas sa siis ei teadnud, mul on ammu välja lülitatud :D Jupp aega spekuleerisime mõtte üle, kas lennuk võiks nüüd tõesti ühe(minu) sisse jäetud telefoni tõttu alla kukkuda. Lõpuks sai hirm võitu ja Nelli kaevas mu koti teiste omade alt välja ja sai sealt bonusena kätte ka digika :P

Põnevus oli sees. Hirm ka, et mis siis kui olen üks neist, kes ei kannata lendamist. Vaikselt hakkas lennuk manööverdama ja suundus hoovõturajale. Igaks juhuks olin taskusse pannud kaks Karini emalt saadud barbarissi lutsukat, need läksid meil kähku käiku. Lutsutan ja lutsutan ja lennuk ikka veel uimerdab...see komm saab mul niiviisi ennem otsa kui õhku jõuame tõusta ju! Ja siis läks hoog suuremaks ja suuremaks ja äkki tundsin end kui tikkudega mängiv laps, kes lõbustuspargi atraktsionidelt adrenaliini otsimise asemel on istunud mingi suure metallikolaka sisse, mis peaks nüüd iga hetk lendu tõusma? See oli nii hea tunne :D:D:D Take off oli äge, esimese minuti ootasin, et nüüd mu organism hakkaks vastupanu osutama, aga ei, nii kaua kuni aknast välja vaatsin tundsin ennast mega hästi, pareminigi veel. Ja see taevas. Ma tegelt ka nägin kuidas me tund aega tagasi sõitsime :D Ees oli pimedus ja tagant poolt hakkas vaikselt paistma uue päeva valgus.

Ühesõnaga, praegu istume siin lennujaamas ja ma ei jõua ära oodata, mida uuel lennul meile pakkuda on :)

¤ Liinu ¤

¤ Esimene sissekanne ¤

Käes on oktooberi keskpaik ning meil Liinuga on olemas lennupiletid Kanadasse- juba pikemat aega.

Meie lend leiab aset küll alles oktoobri lõpus, kuid need vahepealsed nädalad jooksevad sama kiirelt kui üks minut liivakellas.

Esmaspäeval, 25. oktoobril, hakkame öösel autoga Riia poole sõitma, sest 26.oktooberi varahommikul väljub meie esimene lend Riiast Rootsi, sealt omakorda lendame Reikyeviki ning sealt siis Kanadasse.

Praegu on endiselt veel päris palju asjaajamist ning tegemist. Reaalselt on aega suhteliselt vähe, kuid peame antud ajaga välja mängima. Olgu seda aega kui palju tahes, ikka pole seda piisavalt – nii on ju alati!

Ma säilitan rahulikku meelt ning püüan mitte liiast muretseda asjade pärast, mis nagunii laabuvad omasoodu. Olulisem on olla positiivselt meelestatud ning hoida pea püsti, mil „hüppame pea ees vette tundmatus kohas“.

Enam tagasiteed pole ja pole vajagi. Väljakutsed ja riskimine on üks elu osa, millest sünnivad kogemused, mida talletame oma elupagasisse. Lõppkokkuvõttes tuleb kõik kasuks, isegi negatiivne kogemus. Kuid siiski loodan parimat!

Mida rohkem ma mõtlen, seda ärevamaks ma muutun. Mind ootavad raudselt ees ööd, mil ma ei saa korralikult magadagi, sest mõtlen liiga palju. Keerutan peas mõtteid, mil pole mõtet. Mõtlen justkui ise probleeme välja tühjale kohale. Aga nii on vist kõigil, kes seisavad silmitsi uue olukorraga.

Tegelikult on see Kanadasse minek äraütlemata põnev. Meile pole see vist siiamaani kohale jõudnud, see arusaam ja reaalsus, et me nüüd tõesti sõidame pea viieks kuuks Eestist ära! Viis kuud on ju piisavalt pikk aega, et kogeda midagi täiesti uut ja igatseda vana.

Hetkel peaks aga koostama nimekirja asjadest, mis ei tohi maha ununeda. Ja asjadest, mida lihtsalt kaasa võtta. Pole just kõige põnevam tegevus, sest esiteks tahaks võtta kogu oma elamist kaasa ning teiseks, nagunii jääb midagi asjalikku maha. Kas puhtalt unustamise pärast või siis mittemahtumise tõttu – jällegi tüüpiline.

Enne ärasõitu tuleb mahapidada ka üks suuremat-väiksemat sorti ärasaatmispidu, koos soolaleivapeoga, mida me pole Joosuga siiani pidanud. Resursse säärase topeltpeo jaoks küll eriti pole, aga jällegi veab kuidagi välja. Kõigil, kes tulevad meie „Soolaleiva-ärasaatmispeole“ palume meeneks tuua üksnes kahte asja – soolaleivaks pakk tatart (4 x 100g) ja ärasaatmiseks südametunnistuse järgi meile Liinuga Kanada dollareid või heal juhul eesti kroone, mida meil on hea ja kerge endaga ühes võtta.

Hetkel on vist olulisem osa elust-olust kirjas. Nüüd ei jää üle muud, kui lugeda päevi, palju on jäänud ärasõiduni – veel 11 päeva.

¤ Nelli ¤