¤ Esimene sissekanne ¤

Käes on oktooberi keskpaik ning meil Liinuga on olemas lennupiletid Kanadasse- juba pikemat aega.

Meie lend leiab aset küll alles oktoobri lõpus, kuid need vahepealsed nädalad jooksevad sama kiirelt kui üks minut liivakellas.

Esmaspäeval, 25. oktoobril, hakkame öösel autoga Riia poole sõitma, sest 26.oktooberi varahommikul väljub meie esimene lend Riiast Rootsi, sealt omakorda lendame Reikyeviki ning sealt siis Kanadasse.

Praegu on endiselt veel päris palju asjaajamist ning tegemist. Reaalselt on aega suhteliselt vähe, kuid peame antud ajaga välja mängima. Olgu seda aega kui palju tahes, ikka pole seda piisavalt – nii on ju alati!

Ma säilitan rahulikku meelt ning püüan mitte liiast muretseda asjade pärast, mis nagunii laabuvad omasoodu. Olulisem on olla positiivselt meelestatud ning hoida pea püsti, mil „hüppame pea ees vette tundmatus kohas“.

Enam tagasiteed pole ja pole vajagi. Väljakutsed ja riskimine on üks elu osa, millest sünnivad kogemused, mida talletame oma elupagasisse. Lõppkokkuvõttes tuleb kõik kasuks, isegi negatiivne kogemus. Kuid siiski loodan parimat!

Mida rohkem ma mõtlen, seda ärevamaks ma muutun. Mind ootavad raudselt ees ööd, mil ma ei saa korralikult magadagi, sest mõtlen liiga palju. Keerutan peas mõtteid, mil pole mõtet. Mõtlen justkui ise probleeme välja tühjale kohale. Aga nii on vist kõigil, kes seisavad silmitsi uue olukorraga.

Tegelikult on see Kanadasse minek äraütlemata põnev. Meile pole see vist siiamaani kohale jõudnud, see arusaam ja reaalsus, et me nüüd tõesti sõidame pea viieks kuuks Eestist ära! Viis kuud on ju piisavalt pikk aega, et kogeda midagi täiesti uut ja igatseda vana.

Hetkel peaks aga koostama nimekirja asjadest, mis ei tohi maha ununeda. Ja asjadest, mida lihtsalt kaasa võtta. Pole just kõige põnevam tegevus, sest esiteks tahaks võtta kogu oma elamist kaasa ning teiseks, nagunii jääb midagi asjalikku maha. Kas puhtalt unustamise pärast või siis mittemahtumise tõttu – jällegi tüüpiline.

Enne ärasõitu tuleb mahapidada ka üks suuremat-väiksemat sorti ärasaatmispidu, koos soolaleivapeoga, mida me pole Joosuga siiani pidanud. Resursse säärase topeltpeo jaoks küll eriti pole, aga jällegi veab kuidagi välja. Kõigil, kes tulevad meie „Soolaleiva-ärasaatmispeole“ palume meeneks tuua üksnes kahte asja – soolaleivaks pakk tatart (4 x 100g) ja ärasaatmiseks südametunnistuse järgi meile Liinuga Kanada dollareid või heal juhul eesti kroone, mida meil on hea ja kerge endaga ühes võtta.

Hetkel on vist olulisem osa elust-olust kirjas. Nüüd ei jää üle muud, kui lugeda päevi, palju on jäänud ärasõiduni – veel 11 päeva.

¤ Nelli ¤