¤ Pilvede peal ja pilvede all ¤

Peale pikki tunde pilvede peal oleme lõpuks omadega maa peal tagasi – me oleme Kanadas, Torontos. Siia jõudmine võttis meil peaaegu terve ööpäeva, kui mitte rohkem! Esmaspäeva öösel sõitsime Liinu, Joosu ja Kutiga Riiga, sest sealt läks meie esimene lend Stocholmi. Riiga sõit võttis ligi viis tundi! Mina siis olin kogu tee sinna roolis, mis oli omamoodi kurnav ja huvitav üheaegselt. Sain oma esimese linnassõidu kogemuse ka kätte - Riia linnas. Pole just eriti keeruline sõita, kui ühtegi teist autot pole ja oled ainuke öisel ajal teel  :D Aga linnuke kirjas ikkagi :) Sain isegi tunda seda, kuidas rooli taga silmad kinni tiksuvad ja peaaegu, et posti otsa sõidan. Aga piisab ühest korrast, et end korralikult ärkvele ehmatada. Liiklusmärgid on riias ikka metsikult naljakad - märk, kus eriti kole inimene üle tee läheb või hull kits sinust üle hüppab! Kuid kohale me jõudsime siiski õnnelikult. Natuke aega olid poisid meiega lennujaamas, kuid nemad pidid hakkame peagi tagasi koju sõitma, sest ees ootas tööpäev. Kurbushetki jagus ja pisarad kippusid silmadest vägisi lahti, kuigi ma sisendasin endale, et ei puhke nutma - nii palju siis sellest! Iga hüvastijätt on kuidagi nutune ja mingil moel raske. Istusime siis Liinuga Riia lennujaamas, sõime kodust kaasavõetud liha kartuliga ja ootasime oma esimest lendu - Liinu jaoks sõna otses mõttes esimest :) Ei läinud kaua aega, kui leidsime end istumas lennukis, ootusärevus hinges. Erakordselt hea tunne on olla osa kellegi "esimesest hetkest" elus. Sina tead, mis ootab ees, teisel aga pulbitsevad sees kõiksugused emotsioonid ning ärevus ja põnevus on justkui näkku kleebitud, silmad sillerdavad peas ja suunurgad on ülespoole kinnikiilunud. See oli ikka tõesti vahva vaatepilt :) Lend Stocholmi oli eriline seetõttu, et nägime, kuidas öö läks üle päevaks, koos oma kõige kaunimate värvidega. Ja öised linnatuled on taevast vaadates äärmiselt hingemattev vaatepilt :)

Stocholmis saime kätte oma kohvrid, minu omal oli üks sang katki läinud, arvestades seda, kuidas nad neid kohvreid loobivad, ma üldse ei imesta. Aga pole hullu, see on nagunii suht vana juustune kohver ja mitte just kõige paremast killast.
Stocholmi lennujaamas veetsime toredad mitu-mitu tundi - mina enamus ajast magades või silmad kinni tiksumas. Vaatasime Liinuga koos filmi "Knight and day", mida mina olin varem juba 2 korda näinud, kuid sellest hoolimata olin nõus vaatama - silmad kinni :D Nii palju siis koos vaatamisest. Aga film iseenesest on ju väga hea, mistõttu ma üldse ei imesta, et Liinu suutis seda isegi väsinuna naeru kihistades vaadata :) Soovitab kõigile soojalt! Aga me olime ikka meeletult väsinud, mistõttu oli võimatu unele ei öelda. Liinu pidas muidugi natuke vapramalt vastu kui mina - ma lihtsalt andsin alla kergemini. Püüa ise maadelda unega, mis on lihtsalt nii suur!
Ees ootas meid üle kolme tunnine lend Islandi, mis ühel hetkel jällegi kätte jõudis. Liinu taas äärmiselt ekstaasis, mina kergelt unelev. Seekord istusin mina akna alla ja eks see uni kadus koos õhku tõusmisega, sest vaatepilt, mis aknast paistis, lihtsalt kinnitas mu silmad seda vaatama. Lennukis pildistamine on muidugi äärmiselt populaarne tegevus - algajatele ja muidu turistidele nagu meie :D Sai ikka päris korralikult klõpsitud, sest kõike, mida nägime, kõik oli nii erkordselt vapustav, et lihtsalt pidi jäädvustama! Ja eks enese pildistamine on hea igavuse peletaja.
Islandi lennujaam oli võrreldes Stocholmi omaga väga väike "väljasurnud" koht in the middle of nowhere. Õnneks oli viimane ümberistumine lühike, kõigest tunnike ootamist.
Viimasel lennul, mis kestis muidugi kõige kauem, üle kuue tunni, oli tegevust natuke rohkem. Oskasime selle ajaga midagi peale hakata - vaatasime filmi, kuulasime muusikat, tukastasime.

Ühest ilmast teise sõites ja vihmasesse Torontosse jõudes, ootas ees nö piinamine, kuna saabusime Kanadasse üheotsa piletiga, mis on äärmiselt kahtlane, sest võime näida immigrantidena, kes püüavad vaikselt Kanadasse elama hiilida. Nii meid võetigi rajalt maha ning hakati vaikselt pommitama: miks tulite siia? Kauaks jääte? Kuhu jääte? Palju teil raha on? jms. Selline nõme olukord, eriti, kui ei oska end inglise keeles piisavalt hästi väljendada. Ja tol hetkel oli üldse selline okouu tunne, teadmata, mis nüüd saab. Mina olin küll suht hirmul, kui aus olla. Närvid oli täiega pingul. Ma ei mäleta, mis ma isegi seal kokku puterdasin, mäleta ainult, et ühel hetkel kõndisime juba oma pagasile järgi - mina endiselt paanikas, kui ulme see küsitlemine ikka oli ja kui hullusti meil ikka läks ja kui jubedad-nõmedad need küsitlejad olid. Liinu meelest aga pididki nad sellised olema - see pidavat nende töö olema :D Aga no mina ei saanud kohe mitte kuidagi sellest üle ega ümber, seega ikka jahvatasin ja jahvatasin seda sama juttu. Kujutan ette, et Liinul oli kopp ikka täiega ees :D Kuid ta pidi selle välja kannatama, sest selline ma kord juba olen.
Edasi läks kõik juba kenasti ja märksa kiiremini. Täitsime ära nõutud paberi, isiklike andmete ja asjade kohta ning peagi saime õnnelikult kätte oma kohvrid. Lõpuks saime rahulikult ja õnnelikult astuda välja koos teiste Torontosse saabunud reisijatega. Ees ootasid meid Joonase onu Uno ja tema naine, kes meid rõõmsalt tervitasid ja vastu võtsid ning kelle poole me esimesteks päevadeks-öödeks läksime. Küll on ikka hea, kui on keegi, kes sulle lennujaama vastu tuleb! Sul on vähemalt teadmine ja kindlustunne, et keegi ootab sind, et sa pole üksi. Ja seda meil just vaja oligi!
Torontos oli juba õhtu, kottpime ja väga vihmane ning tuuline ilm. Hoiatused tugeva tormi kohta olid juba antud, kuid õnneks jäi see tulemata.
Koju jõudes ootas meid ees söök, mis oli sel hetkel väga vajalik. Söök - õige söök! Salat ja kana ja pizza ja juustukook ka veel takka otsa! Küll toit ikka maitses hästi! Ja kui kõhud olid täis pugitud, saime heita mõnusasse voodisse magama, mõttega, et me oleme nüüd Kanadas, me tõesti jõudsime kohale!
Ajavahe on küll päris korralik. Päevasest ajast on nüüd meie jaoks saanud öö ja vastupidi. Mul võtab see veel natuke harjumist, aga Liinu on juba kohanenud.
Esimesed päevad siin on olnud väga toredad :)
Nendest aga kirjutame natuke hiljem.

¤ Nelli ¤