¤ Nelli ja Liinu ¤
Monday, December 27, 2010
Thursday, December 23, 2010
¤ Nädalavahetuse esimene päev ehk kolmapäev ¤
Kolmapäev oli täpselt selline päev, kus mõtlesime, et võiks midagi teha. Nii siis otsustasime, et ostame miskit juua täpselt sellisel kellaajal, mil meie lähim alkoholipood 10 minuti pärast kinni pandi - ilmselgelt poleks mingi valemiga jõudnud. Samal ajal aga oli Rob msnis ning temalgi polnud midagi paremat teha, kui mõelda, et mida teha. Niisiis jõudsime ühisele kokkuleppele, et teeme miskit koos, kasvõi meie pool. Mõeldud, tehtud! Ütlesime Robile, et ta ostaks meile pudeli jäägrit, kasvõi suure, et joome sellest pool ära, kui pudel liiga suureks ostub - osutuski - 750 ml :D Lisaks palusime tuua ühe 2 liitrise koka ja paki krõpse. Coca-cola tõi suure, aga krõpsupaki väikse, aga see selleks.
Aja möödudes jõudis Rob siis meie poole, tellitud kaubaga ning endale oli ta kaasa haaranud mitu õllepurki. No ja ta jõudis ka suht napilt poodi, mingi minut-kaks enne sulgemist, hea, et üldse poodi sisse lasti :D
Seadsime end meie toas mõnusalt sisse, keerasime jookidel korgid maha ning alustasime vaikselt napsutamist jutuvoo ja muusika saatel. Jääger maitses ülimalt hästi ning libises mõnusalt alla - pole ju pikk aega midagi nii head ja kvaliteetset rüübata saanud :p
Mingil hetkel otsustasime mängida "spoooons´i" ( http://en.wikipedia.org/wiki/Spoons ), seda toredat kaardi mängu, muutes selle spoons-truth-or-dare variandiks, millest tegu jällegi välja jäi. Seega võitja küsis ükskõik mida kaotajalt ning tõde on üks magus asi! Kuradi põnev ikka :D Saime jälle kuulda palju põnevaid lugusid ning mõnusalt naerda.
Mingi hetk läks Nelli magama, kuid otsustas siis vastu varahommikut üles ärgata ja meeletult nalja tegema hakata. No täitsa lõpp, saime niimoodi naerda, et vähe ei olnud! Tõsiselt, me naersime nii, et pisarad jooksid ja häält ei tulnud. Järgmisel päeval püüdis Nelli töö juures nalju meelde tuletada, kuid see ei õnnestunud just kõige paremini - huumor on alati teatud hetkel, ning kui naer on läbi, siis on nali möödas. Aga midagi ta suutis ikka meelde tuletada:
Neljapäeval aga läks Nelli hommikul tööle ning Liina ja Rob läksid shoppama - toidujahile.
Aja möödudes jõudis Rob siis meie poole, tellitud kaubaga ning endale oli ta kaasa haaranud mitu õllepurki. No ja ta jõudis ka suht napilt poodi, mingi minut-kaks enne sulgemist, hea, et üldse poodi sisse lasti :D
Seadsime end meie toas mõnusalt sisse, keerasime jookidel korgid maha ning alustasime vaikselt napsutamist jutuvoo ja muusika saatel. Jääger maitses ülimalt hästi ning libises mõnusalt alla - pole ju pikk aega midagi nii head ja kvaliteetset rüübata saanud :p
Mingil hetkel otsustasime mängida "spoooons´i" ( http://en.wikipedia.org/wiki/Spoons ), seda toredat kaardi mängu, muutes selle spoons-truth-or-dare variandiks, millest tegu jällegi välja jäi. Seega võitja küsis ükskõik mida kaotajalt ning tõde on üks magus asi! Kuradi põnev ikka :D Saime jälle kuulda palju põnevaid lugusid ning mõnusalt naerda.
Mingi hetk läks Nelli magama, kuid otsustas siis vastu varahommikut üles ärgata ja meeletult nalja tegema hakata. No täitsa lõpp, saime niimoodi naerda, et vähe ei olnud! Tõsiselt, me naersime nii, et pisarad jooksid ja häält ei tulnud. Järgmisel päeval püüdis Nelli töö juures nalju meelde tuletada, kuid see ei õnnestunud just kõige paremini - huumor on alati teatud hetkel, ning kui naer on läbi, siis on nali möödas. Aga midagi ta suutis ikka meelde tuletada:
- Laul Who let the dogs out (woof, woof, woof, woof) kõlab siis järgmiselt:
Who let the dogs out?
Mo Mo Mo (sõber Mo siis) - Ini-mini-mani-MO (Ha-ha)
- Rob me (ei tea kust see tuli :D)
- Hitler küsib: Where are the yews (juudid)? vastus: In the oven xD
Neljapäeval aga läks Nelli hommikul tööle ning Liina ja Rob läksid shoppama - toidujahile.
¤ Nelli ¤
Sunday, December 19, 2010
¤ Üks jõulupuu kaob teise järel ¤
Jõuludeni on jäänud üksnes loetud päevad (5 päeva!) ning Billi juures on pea kõik puud maha müüdud - v.a mänd, mida on päris palju üle (max 20 puud), võib-olla isegi liiga palju, vähemalt Billi meelest, ta on suht stressis sellepärast. Ei mõista ta, kus kõik männiostjad kadunud on. Arvab, et on linnast ära kolinud vms.
Sel nädalavahetusel olime Liinuga mõlemad tööl, vahetustega. Ning Liinu alles hakkas selle tööga harjuma, pole enam nii vastumeelt, kuid kahjuks saab töö kohe-kohe otsa. Juba sel nädalavahetusel käis märgatavalt vähem inimesi kui kahel varasemal. Ja peale jõule on kõik, done.
Billi juures töötades ja kuusepuid müües, sai nähtud päris mitu erinevat sorti inimesi. Jagaks neid kolme gruppi. Ühed on sellised, kes tulevad puud ostma ning teada saades, palju maksab kõige odavam puu (see on siis 35$ dollarit tax included), pööravad otsa ümber ning lahkuvad, sest on liiga kallis nende jaoks. Lähevad ja ostavad kuskil toidupoes mingi äbara kuuse, umbes 25$ + tax (13%)= umbes 30$ dollari eest, selle asemel, et osta õige ja ilus jõulupuu lisades 5$ dollarit. Neid nimetab Bill idiootideks.
Teise gruppi kuuluvad inimesed, kes tulevad jõulupuud ostma ning on nõus maksma ka vastavat hinda oma soovile, kuid samas on neil täiesti suva, milline puu on. Tulevad, näevad esimest puud ning ostavad selle ära. Ei mingit emotsiooni põhimõtteliselt - mis mõttega üldse kuusepuud osta siis?! Mitmel korral olen kuulnud, kuidas keegi ütleb, et "ah mul suva, andke mingi puu" või siis "mind üldse ei huvita milline see puu on". Need on veel suuremad tropid. Nende kohta rääkis Bill, et selliseid inimesi ei huvita jõulud üldse, et ostavad puu lihtsalt sellepärast "et kodus oleks kuusepuu", sellised võltsid-reklaami tüüpi inimesed siis. No ja kolmandad on siis need normaalsed inimesed, kes tulevad heas jõulumeeleolus ja tõesti tahavad leida seda ühte ja õiget jõulupuud! Nad otsivad seni, kuni leiavad selle õige - oma jõulupuu! Selliseid inimesi on õnneks kõige rohkem, vähemalt mina olen kohanud neid kõige enam. Kuid Bill ütleb, et selliseid inimesi on siiki päris vähe alles. Varem olid kõik sellised inimesed, siis oli jõuludel ka teine tähendus.
Samas ise mõeldes, lisaks ma ka neljanda grupi. Inimesed, kes kulutavad kuusepuu peale võib-olla et rohkem kui mõned inimesed Eestis kuus teenivad. Ühel korral tuli üks pere ja ostis kaks hiiglaslikku jõulupuud - üks pidi minema tuppa, teine õue (ulme mõta panna õue hiiglaslikku jõulupuud?!). Ja tahtsid, et me need neile koju toimetaks. No ja arve oli siis järgmine:
Kurb.
Nüüd on jõulud ukse ees ning meie ootan, millal me saame oma jõulupuu kätte. Esimest korda elus, olen jõulude ajal kodust eemal ning esimest korda elus on mu jõulupuuks väike mänd - meil mõlemal Liinuga :)
Kauneid jõule kõigile, täis südamlikkust, soojust ja hoolivust!
P.S! Mul on Billiga ühel päeval sünnipäev - 28.detsember! + tema middle-name on Aleksander, sama nimi mis minu isalgi - milline tore kokkusattumus :)
Sel nädalavahetusel olime Liinuga mõlemad tööl, vahetustega. Ning Liinu alles hakkas selle tööga harjuma, pole enam nii vastumeelt, kuid kahjuks saab töö kohe-kohe otsa. Juba sel nädalavahetusel käis märgatavalt vähem inimesi kui kahel varasemal. Ja peale jõule on kõik, done.
Billi juures töötades ja kuusepuid müües, sai nähtud päris mitu erinevat sorti inimesi. Jagaks neid kolme gruppi. Ühed on sellised, kes tulevad puud ostma ning teada saades, palju maksab kõige odavam puu (see on siis 35$ dollarit tax included), pööravad otsa ümber ning lahkuvad, sest on liiga kallis nende jaoks. Lähevad ja ostavad kuskil toidupoes mingi äbara kuuse, umbes 25$ + tax (13%)= umbes 30$ dollari eest, selle asemel, et osta õige ja ilus jõulupuu lisades 5$ dollarit. Neid nimetab Bill idiootideks.
Teise gruppi kuuluvad inimesed, kes tulevad jõulupuud ostma ning on nõus maksma ka vastavat hinda oma soovile, kuid samas on neil täiesti suva, milline puu on. Tulevad, näevad esimest puud ning ostavad selle ära. Ei mingit emotsiooni põhimõtteliselt - mis mõttega üldse kuusepuud osta siis?! Mitmel korral olen kuulnud, kuidas keegi ütleb, et "ah mul suva, andke mingi puu" või siis "mind üldse ei huvita milline see puu on". Need on veel suuremad tropid. Nende kohta rääkis Bill, et selliseid inimesi ei huvita jõulud üldse, et ostavad puu lihtsalt sellepärast "et kodus oleks kuusepuu", sellised võltsid-reklaami tüüpi inimesed siis. No ja kolmandad on siis need normaalsed inimesed, kes tulevad heas jõulumeeleolus ja tõesti tahavad leida seda ühte ja õiget jõulupuud! Nad otsivad seni, kuni leiavad selle õige - oma jõulupuu! Selliseid inimesi on õnneks kõige rohkem, vähemalt mina olen kohanud neid kõige enam. Kuid Bill ütleb, et selliseid inimesi on siiki päris vähe alles. Varem olid kõik sellised inimesed, siis oli jõuludel ka teine tähendus.
Samas ise mõeldes, lisaks ma ka neljanda grupi. Inimesed, kes kulutavad kuusepuu peale võib-olla et rohkem kui mõned inimesed Eestis kuus teenivad. Ühel korral tuli üks pere ja ostis kaks hiiglaslikku jõulupuud - üks pidi minema tuppa, teine õue (ulme mõta panna õue hiiglaslikku jõulupuud?!). Ja tahtsid, et me need neile koju toimetaks. No ja arve oli siis järgmine:
- Üks fraser fir, 2,5 meetrit kõrge 140$ dollarit ( umbes 1555.- eesti krooni)
- Teine peaaegu sama suur 130$ dollarit ( umbes 1445.- eesti krooni)
- Kojutoimetus ning puu ülespanemine (put the stand on) - 85$ dollarit ( 945.- eesti krooni)
Kurb.
Nüüd on jõulud ukse ees ning meie ootan, millal me saame oma jõulupuu kätte. Esimest korda elus, olen jõulude ajal kodust eemal ning esimest korda elus on mu jõulupuuks väike mänd - meil mõlemal Liinuga :)
Kauneid jõule kõigile, täis südamlikkust, soojust ja hoolivust!
P.S! Mul on Billiga ühel päeval sünnipäev - 28.detsember! + tema middle-name on Aleksander, sama nimi mis minu isalgi - milline tore kokkusattumus :)
¤ Nelli ¤
Wednesday, December 15, 2010
¤ Õlu õlu ja veelkord õlu ¤
Järgmine hommik tuli Danish oma juukseid veel üle sirgendama, et kohtumisel ikka hea välja näha. Meid ootas Nelliga ees ühine vaba päev, mida väga arukalt just ära ei kasutanud. Peagi peagi jõudis kell juba kuue poole tiksuma hakata ja Dan oli taas uksetaga õlledega. Mulle võib see õlle joomine täitsa istuma veel hakata nii viisi. Õlle kõrvale vaatsime Youtubeist Kanada kuulsa komöödiku Russell Petersi showde klippe. Meile meeldis. Õhtul pidi veel Rob meile tulema, et kinoõhtu asemel väike kodune filmiõhtu teha ja ammu oodatud Inception ära vaadata. Kokkulepitud aeg oli kaheksa. Üheksa ajal vaataime veel Nelliga youtubeist Russelli klippe! Mõtlesime, et no aitab ootamisest, sööme miskit ja hakkame parem mõnda romantilist komöödiat vaatama. Poole kümnest kõlas uksetaga koputus. Me mõtlesime, et no ei ole ju võimalik, tund ja pool hiljem ja ikka tuleb või!? Ja mulle öeldakse, et minul on hilinemisega probleeme :PÜhtegi crazyt lugu me tema käest see kord ei kuulnud. Küll aga näitas ta meile sissejuhatavat klippi oma videblogile, mida youtubeis kavatseb pidama hakata...20 korda filmis, et 9 sekundilist klippi teha :P [ http://www.youtube.com/watch?v=oMWwwr0mre8 ] Lõpuks jõudsime filmi vaatamiseni ka. Nellile ei meeldinud kohe üldse, mulle meeldis, aga oleks tahtnud eesti subtiitreid, et viimsestki sõnast aru saada ja Robi jaoks läks film esikümmnesse. Pikk ja väsitav film ajas Nelli suht peagi magama, ta pidi ka järgmine päev hommikul vara tööle minema. Me kuulasime arvutist veel muusikat ja vaatasime Dexteri viimase osa ära. Poole peal, kui vaatasin, hakkasin juba mõttes tegelastega head aega jätma...nüüd ei näe jälle pikka aega neid :/ Ja see sari on ikka lõdvalt üks parimatest üldse!
¤ Liina ¤
¤ Kuusepuud, lumi ja jõulumeeleolu ¤
Terve nädalavahetus möödus mul siis puid müües. Reedel olin tööl 6 tundi, laupäeval 9,5 tundi ning pühapäeval 10 tundi - ja nii see nädalavahetus mööda lendaski. Laupäeval pidi olema hull lumetorm, kuid sellest polnud jälgegi terve päeva jooksul. Tegelikult oli puude müümiseks lausa suurepärane ilm, sest oli soe ning ei vihma ega lund sadanud tol päeval. Tööl oli meid päris palju - mina, Bill, Ross, Mounty, Michael. Enne lõunat algas kuusemüümismöll pihta ning kestis pimedate õhtutundideni välja. Päeva lõpuks olime müünud üle 50 jõulupuu, mis on päris hea. Päev libises kuuski müües ja inimestega suheldes äärmiselt kiiresti mööda. Kogu aeg tuli inimesi üha rohkem ja rohkem puid ostma. Siblimist inimestega suhtlemise, puu leidmise-valimise, lõikamise ja autokatusele sidumise või pagasnikusse toppimise vahel polnud peaaegu et üldse, et hinge tõmmata, kuid polnud ka vajadust selle järele. Sain kolmel korral ka tippi, 5$ dollarit, seega kokku 15 dollarit, mis pole paha lisaraha.Tegelikult tegid päeva heaks paar eriti toredat inimest. Üks naine näiteks oli nii õnnelik kuusepuu üle, mis me talle leidsime ning et ma talle selle puu 5$ dollarit odavamalt müüsin, sest tal polnud 45$ dollarit, seega müüsin talle puu 40$dollariga - ta ostis selle muu oma tütrele, kes peaks kohe-kohe sünnitama. Igatahes ta oli meeletult õnnelik, tänas mind miljon korda ning lõpus isegi kallistas :) Ja üks väike tüdruk tuli oma isaga koos jõulupuud ostma ning kiindus minusse nii väga, 
et ei tahtnud isegi koos oma isaga auto järgi minna vaid tahtis minuga koos olla! Nii me siis käisime tagahoovis ringi ja vaatasime erinevaid puid. Kui olin nende puu auto katusele sidunud, ütles ta isa, et ta tütar tahab minuga hüvasti jättan ning mulle häis jõule soovida, mida ta ka tegi. Siis sosistas ta midagi isa kõrva sisse ning isa ütles, et tütar ütles talle ühe saladuse, kuid selle saladuse võib välja öelda - ta ütles, et ma meeldin talle väga :) Vot nii toredaid lugusid juhtub tööl. Aa, ja jõuluvana käis ka meil - tõmbas Billiga kanepit ja oli suht pilves omadega lõpuks - väga hull! Kurat, siin Kanadas tõesti teevad kõik kanepit! See siin on nagu kanepi vabariik! Tänaval kõndides tunnen vabalt ära, kas inimene tõmbab suitsu või teeb kanepit - enamus ajast on see kanep! 
Pühapäeval olin ma Billiga kahekesi tööl ning sel päeval tibutas pea terve päev vihma, mistõttu pidin kandma eriti tobedat kollast kostüümi - traksipüksid ja jope :D Ma olin nagu väike kollane tobe-tibu! Nii naljakas, ennast ajas küll täiega naerma. No ja tänaval ajasin inimesi ka muigama :P 
Üks hiinakas (naine) ütles mulle, et mul on nii armas kostüüm, mille peale ma talle ütlesin, et see on tobe, aga vihma kindel. No ja kummikud olid eriti tuusad ja sobisid mu äärmiselt tobeda riietusega. Kuid tuleb tõdeda, et vihma mulle tõesti liiga ei teinud ;)Ja pühapäeval müüsime me Billiga kahekesi 37 puud, mille peale Bill ütles, et miks tal on vaja kolme-nelja inimest tööle, kui me kahekesi saame väga kenasti hakkama?! No eks ma olen ikka tubli ka, ega siis asjata kiideta ;) Koju minnes, hakkas peale vihma jälle lund sadama, niiet õhuke lumekiht tuli jälle maha. Ja ma siis kohe jätsin oma värsked jäljed teele maha.
¤ Nelli ¤
Monday, December 13, 2010
¤ Liina the Nanny ¤
Kuna mulle puude müümine nii väga ei meeldi kui Nellile ja ma ei peljanud seda ka Rossile välja öelda, siis tuli peagi pakkumine, et ehk sooviksin nädalavahetusel hoopis ühe töölise lapsi hoida samal ajal kui tema puid müüb. No ma tõesti kardan kõike lastega seonduvat, aga nii kui kuulsin seda ideed siis haarasin kümmne küünega kinni, Jah Jah Jah, ise kabuhirmul, kuidas ma lapsehoidmisega hakkama peaks saama. Kuidas ma nendega suheldud saan, arg nagu ma olen? Kas ma saan ikka kõigest aru, mida nad räägivad ja vastupidi? Ega me linnas liikudes ära ei eksi? Ega neil minuga igav ei hakka!? Need ja veel palju küsimusi kerkisid väga ruttu pinnale. Otsustasin, et kuna kuuskedest mul juba kõriauguni on, siis tulgu mis tuleb, ma pean hakkama saama ja saangi! Laupäeva hommikul kohtusin siis 7aastase Jennaga ja 11 aastase Claireiga. Ma olin isegi üllatunud kui vabalt end tundsin, arvestades situatsiooni. Esimese hoobiga oli kõige pisema jutust küll keeruline aru saada, kuna juttu oli tal palju ja see lenadas suust üliheli kiirusel :P Sellega harjus aga umbes viie minuti jooksul. Esimese asjana otsustasime minna metrooga nende juurde ja seal vaadata välja sobivad kinoajad. Metrooga uude kohta minek ajas alguses ikka segadusse, aga koos Cleariga nuputasime õige tee kiirelt välja. Nende elamine asub ideaalses kohas. Kõik mis laste vabaaja veetmiseks vajalik, on maksimaalselt kümmne minuti kaugusel. Istusime natuke nende juures, vaatasime telekast vana jõulufilmi, kus Drew Barrymore ja Keanu Reeves oli alles väikesed. Siis läksime parki jalutama, kiikuma ja koeri paitama :P Kiikede juures olid kolm poissi tegemas koolijaoks mingit sorti filmimis projekti. Neid oli huvitav jälgida ja kuulata, aga nagu tüdrukud ütlesid, siis sellist asja näeb igal pool kogu aeg. Koeraomanikud, kes pargis jalutasid olid uskumatult sõbralikud. Rääkisid meiega nagu oleksime vanad tuttavad :P Esimesele väljavalitud kinoseansile me ei jõudnud, kuna muude tegemistega läks aeg liiga kiirelt mööda. Poole neljasele seansile jõudsime napilt napilt täpselt alguseks...tänu tugevatele jalgadele mis kiiretel jooksusammudel meid kohale kandsid. Filmiks oli 3D Tangled. Ideaalne film minu jaoks x) Niii niii armas ja imeilus muinasjutt Rapuntslist koos arvukate naerutushetkedega. Ma vaatsin filmi palju emotsionaalsemalt kui üle poolte mudilaste mu ümber...ma ju räägin pidevalt, et südames olen alles väike väike laps. Tüdrukutele meeldis ka film väga, nii et igati õnnestunud kinoskäik! Ja no kui Eesti 3D prillid paned pea valutama, prillid vajuvad ninalt maha ja väsitavad silmi siis siin Kanadas sellist probleemi pole. Prillid sain koju kaasa muuseas :P
Päeva jooksul sai kätele kena trenni tehtud kui Jennat mööda linna süles ringi tassisin. Seitsme aastane on ikka päris raske juba, eriti minu treenimata kätele :P Kinost tulles sattusime veel mingi kunstitarvete poe peale, kust ma sain niiii niii mõnusat paberit! Just see, mida otsisin!
Peale kino läksime koju külmutatud lasanjet soojendama ja püüdsime natuke jõulukaartidele kaunistusi teha. Claire lasi youtubeist Katy Perry, Lady Gaga ja Kesha videosid ning laulsime kõik koos kaasa...väikeste lastega koos olles pole mingit probleemi valjuhäälselt kaasa laulda :P Jennal läks aga lõpus tuju ära. Liiga palju muusikat on halb kuna tekitab sõltuvust, röövib sult sõbrad, elu ja lõpuks oled lihtsalt üksi, abielus oma muusikaga...tema sõnad. Peagi jõudsid Nelli ja laste isa aga koju, nii et jonnimine ei kestnud kaua. Lasanje e oli just valmis, Monty pakkus meile päevalõpuks
lõõgastavat õlut ja hakkasime sööma. Peale söömist õpetasid lapsed meile veel kaardimängu "Spoons" ja meie omakorda õpetasime neile Scribble'it. Avastasime, et väiksed lapsed (isegi 7 aastane, kes vaevu kirjutada oskab), oskavad seda mängida - aga Dan, no tema oli ikka üks müsteerium meie jaoks! Mäletate?! Pani selle mänguga nii pange, et see polnud pooltki nii tore ja naljakas, kui oleks pidanud olema. Mäng peab olema lõbus, mitte tõsine ja filosoofiline, nii deep, et keegi ei saa midagi aru! Aga nende tüdrukutega tulid meil küll päris head pildid ja pealkirjad ;) "Orange dancing" oli ikka kõige naljakam, eriti lõpptulemus :D
Väga vaffa õhtu oli! Oleks heameelega kauemakski jäänud, aga kuna järgmine päev taas tööpäev ja Jennal magamamineku aeg ammu möödas, siis umbes üheksa ajal hakkasime liikuma.
Pühapäeval pidin ka minema, aga Bill ütles, et kuna vihma sajab, siis ta Montyt ei vaja. Päris kurb oli seda kuulda. Pidime veel kaarte tegema hakkama ja Claire tahtis, et õpetaksin talle ilusaid paberist lumehelbeid tegema :/
Ma olen endiselt arvamusel, et ma pole just kõige parem lapsehoidja, kuna kasvatamisest üldsises mõttes ei ole mul halli aimugi. Aga see eest olen päris tore kaaslane :) Nii hea oli kulda kui Jenna muudkui ütles, et tal nii hea meel on selle üle, et ma nendega koos päeva veedan. Mul oli ka väga väga tore nendega ja väga hea meel, et nii ägedate tüdrukutega koos aega sain veeta ;)
Kümne aeg hakkasime siis Nelliga kodu poole liikuma. Koju jõudes tundsime koridoris kanepi lõhna, ning oletasime, et see on Ross - oligi tema. Aga samas, kuidagi väga kahtlane, sest see kanepi lõhn oli justkui meie koridoris, meie toa ümbruses ... äkki Taia?! Igatahes, läksime siis oma tuppa ning kuulsime, et keegi koputab välisuksele. Läksin siis avama ning pitsapoiss oli ukse taga, keegi oli tellinud pitsa. Koputasin siis Taia uksele ja küsisin, et kas sina tellisid pitsa, mille peale sain eitava vastuse. Hetk hiljem tuli Ross oma toast ning pilt sai selgeks - Ross tellis pitsa! Taia oli samal ajal koridoris ning läks Rossi pitsat kohe uurima, sellise üleoleva ja ülbe olekuga, et "mis kuradi pitsat sa veel tellisid" vms. Ta tundus ikka jube kahtlane olevat, kergelt agressiivne või selline. Mõtlesime
Nelliga, et tundub, et ta on midagi narkootilist tarbinud või jumal teab, mida tõmmanud! Läksime siis tagasi oma tuppa ning mõni hetk hiljem läks Nelli vetsu, ei jõudnud toauksest väljagi astuda, kui kuulen tema naeru ning hüüab "Issand Liiiiina, tule vaata kui loll meie naabriplika on!!" Ja mis me näeme - Taia on pannud oma ukse peale sildi "Do not knock, please, do not disturb me" - nagu mida iganes :D Naersime selle lolluse totaalselt välja!Arvestades seda, kuidas meie üldse tema pärast magada ei saa. Nelli põhilause oli "On ikka idioot!" :D
Natukese aja pärast kutsus Ross meid pitsat sööma, kuna ta ei saanud sellest üksi jagu - vat kui tore. Tegelt olid meil kõhud lasanjest päris korralikult täis, aga näe pitsast ei tahtnud küll ära öelda :P Pitsalõigud söödud, heitsime magama, sest seljataga oli pikk päev ning Nellit ootas ees teine pikk tööpäev. Bill andis meile ühe mõnusa "jõulumeeleolutekitava" lambi, mis ripub meil voodi kohal ning valgustab tuba mõnusa hämara-kuldse värviga :) Head unne suikumist meile, hubases valguses ja mõnusas jutuhoos!
Päeva jooksul sai kätele kena trenni tehtud kui Jennat mööda linna süles ringi tassisin. Seitsme aastane on ikka päris raske juba, eriti minu treenimata kätele :P Kinost tulles sattusime veel mingi kunstitarvete poe peale, kust ma sain niiii niii mõnusat paberit! Just see, mida otsisin!
Peale kino läksime koju külmutatud lasanjet soojendama ja püüdsime natuke jõulukaartidele kaunistusi teha. Claire lasi youtubeist Katy Perry, Lady Gaga ja Kesha videosid ning laulsime kõik koos kaasa...väikeste lastega koos olles pole mingit probleemi valjuhäälselt kaasa laulda :P Jennal läks aga lõpus tuju ära. Liiga palju muusikat on halb kuna tekitab sõltuvust, röövib sult sõbrad, elu ja lõpuks oled lihtsalt üksi, abielus oma muusikaga...tema sõnad. Peagi jõudsid Nelli ja laste isa aga koju, nii et jonnimine ei kestnud kaua. Lasanje e oli just valmis, Monty pakkus meile päevalõpuks
lõõgastavat õlut ja hakkasime sööma. Peale söömist õpetasid lapsed meile veel kaardimängu "Spoons" ja meie omakorda õpetasime neile Scribble'it. Avastasime, et väiksed lapsed (isegi 7 aastane, kes vaevu kirjutada oskab), oskavad seda mängida - aga Dan, no tema oli ikka üks müsteerium meie jaoks! Mäletate?! Pani selle mänguga nii pange, et see polnud pooltki nii tore ja naljakas, kui oleks pidanud olema. Mäng peab olema lõbus, mitte tõsine ja filosoofiline, nii deep, et keegi ei saa midagi aru! Aga nende tüdrukutega tulid meil küll päris head pildid ja pealkirjad ;) "Orange dancing" oli ikka kõige naljakam, eriti lõpptulemus :DVäga vaffa õhtu oli! Oleks heameelega kauemakski jäänud, aga kuna järgmine päev taas tööpäev ja Jennal magamamineku aeg ammu möödas, siis umbes üheksa ajal hakkasime liikuma.
Pühapäeval pidin ka minema, aga Bill ütles, et kuna vihma sajab, siis ta Montyt ei vaja. Päris kurb oli seda kuulda. Pidime veel kaarte tegema hakkama ja Claire tahtis, et õpetaksin talle ilusaid paberist lumehelbeid tegema :/
Ma olen endiselt arvamusel, et ma pole just kõige parem lapsehoidja, kuna kasvatamisest üldsises mõttes ei ole mul halli aimugi. Aga see eest olen päris tore kaaslane :) Nii hea oli kulda kui Jenna muudkui ütles, et tal nii hea meel on selle üle, et ma nendega koos päeva veedan. Mul oli ka väga väga tore nendega ja väga hea meel, et nii ägedate tüdrukutega koos aega sain veeta ;)
Kümne aeg hakkasime siis Nelliga kodu poole liikuma. Koju jõudes tundsime koridoris kanepi lõhna, ning oletasime, et see on Ross - oligi tema. Aga samas, kuidagi väga kahtlane, sest see kanepi lõhn oli justkui meie koridoris, meie toa ümbruses ... äkki Taia?! Igatahes, läksime siis oma tuppa ning kuulsime, et keegi koputab välisuksele. Läksin siis avama ning pitsapoiss oli ukse taga, keegi oli tellinud pitsa. Koputasin siis Taia uksele ja küsisin, et kas sina tellisid pitsa, mille peale sain eitava vastuse. Hetk hiljem tuli Ross oma toast ning pilt sai selgeks - Ross tellis pitsa! Taia oli samal ajal koridoris ning läks Rossi pitsat kohe uurima, sellise üleoleva ja ülbe olekuga, et "mis kuradi pitsat sa veel tellisid" vms. Ta tundus ikka jube kahtlane olevat, kergelt agressiivne või selline. Mõtlesime
Nelliga, et tundub, et ta on midagi narkootilist tarbinud või jumal teab, mida tõmmanud! Läksime siis tagasi oma tuppa ning mõni hetk hiljem läks Nelli vetsu, ei jõudnud toauksest väljagi astuda, kui kuulen tema naeru ning hüüab "Issand Liiiiina, tule vaata kui loll meie naabriplika on!!" Ja mis me näeme - Taia on pannud oma ukse peale sildi "Do not knock, please, do not disturb me" - nagu mida iganes :D Naersime selle lolluse totaalselt välja!Arvestades seda, kuidas meie üldse tema pärast magada ei saa. Nelli põhilause oli "On ikka idioot!" :D
Natukese aja pärast kutsus Ross meid pitsat sööma, kuna ta ei saanud sellest üksi jagu - vat kui tore. Tegelt olid meil kõhud lasanjest päris korralikult täis, aga näe pitsast ei tahtnud küll ära öelda :P Pitsalõigud söödud, heitsime magama, sest seljataga oli pikk päev ning Nellit ootas ees teine pikk tööpäev. Bill andis meile ühe mõnusa "jõulumeeleolutekitava" lambi, mis ripub meil voodi kohal ning valgustab tuba mõnusa hämara-kuldse värviga :) Head unne suikumist meile, hubases valguses ja mõnusas jutuhoos!¤ Liina ¤
Wednesday, December 8, 2010
¤ Teisipäev ja Due Date ¤
Traditsioon jätkub, teisipäev on ikka kinopäev. Tahtsime algselt Saw 3D ära näha, aga nagu välja tuli siis oleme oodanud liiga kaua. Film on kinodest läinud, vähemalt meiekandi omadest. Aga pole hullu, kuna Due Date oli juba varem osa meie plaanidest. Nelli pidi minema erandkorras kauemaks tööle kui tavaliselt. Meie kinoseanss pidi algama 21:20, nii et leppisime kokku halvimal juhul kohtuda alles kinos. Rob ja Mo jõudsid umbes kaheksa ajal meile. Tund aega lendas kaartemängides üliruttu...nagu jaaa, ma mängisin jälle kaarte and I loved it. Kas on võimalik, et eestlased mängivad lihtsalt kõige igavamaid mänge ja tegelikult mulle kaardid meeldivad? Või on tegemist lihtsalt kokkusattumusega ja olen leidnud kaks ainukest mängu maailmas, mida iga kell mängida viitsin!? Igatahes jättis omanik oma kaardid meile, nii et saame siin Kanadas veel palju palju mängida :) Aa, poisid püüdsid kaarditrikke ka teha, aga Mala ikka võidutseb sajaga, they got nothing on him ;D
Nelli jooksis elueest, et ennem filmi kodust läbi jõuda, et kiire riiete vahetus teha, ning ta saavutas oma eesmärgi. Ta lausa tormas koju, seda oli näha, kui ta toauksest sisse tormas ja "I made it" hüüdis :D Kas nüüd peaks filmiarvustuse ka kirjutama? Me Nelliga jäime ikka suht rahule. Naerda sai rohkem kui paar korda ja mõned naljad olid eriti andekad. Ja südamliku võitu filmid sõprusest on praegusel ajal eriti teretulnud. Rob polnud filmist vaimustuses, aga no päris halvaks ka seda ei pidanud...not easy to pleas. Mo polnud ka väga õhinal, aga ei tundunud siiski väga kriitiline. It was Ok.
Peale filmi tulime veel meie juurde natukeseks. Söötsime sõpradele eestipärast toitu sünnipäevast. Taaskord Robi kriitikast pole mõtet rääkidagi :D Mo isegi sai salatit korra kiidetud...küll me igatseme oma kalleid eesti sõpru, kes oskavad hinnata head makaroni salatit ja tomateid juustu-majoneesi ja küüslauguga :P Kuulsime ka veel pööraseid lugusid kanadalaste elust ja küsimuse peale: "Mis hulle lugusid teil rääkida on?", jäime päris vait. Nende kõrval oleme ikka väga lihtsat elu elanud!
Mingil hetkel Rob kuulis, et meie naabriplikal on justkui mingi seksivärk käsil - panime hetkeks muusika kinni ja kuulatasime - kahjuks vaatasid nad lihtsalt filmi - milline pettumus?! Aga meil Nelliga on ikka suht kirevad õhtud, ööd ja hommikud, sest naabriplikal on nüüd boyfriend ja nemad end küll tagasi ei hoia! Vähe sellest, et tema hommikune alarm meid hommikuti hulluks ajab, elame me justkui 3D-soundis - jah, me kuuleme, kuidas meie väike vaga ja tagasihoidlik naaber agaralt seksivärki teeb. Ütleme nii, et meil on libiidod ikka väga paigast ära :D Me magame MP-3 pleierid padja alla, et kuidagigi-vähegi, seda seksisoundi summutada. Päris karm, et meie tuba on reaalselt naabertoaga üks, sest vahele ehitatud vahesein ei hoia küll miskit tagasi - kõike kuuleme, isegi hingmist, mis siis muust rääkida!
Nelli jooksis elueest, et ennem filmi kodust läbi jõuda, et kiire riiete vahetus teha, ning ta saavutas oma eesmärgi. Ta lausa tormas koju, seda oli näha, kui ta toauksest sisse tormas ja "I made it" hüüdis :D Kas nüüd peaks filmiarvustuse ka kirjutama? Me Nelliga jäime ikka suht rahule. Naerda sai rohkem kui paar korda ja mõned naljad olid eriti andekad. Ja südamliku võitu filmid sõprusest on praegusel ajal eriti teretulnud. Rob polnud filmist vaimustuses, aga no päris halvaks ka seda ei pidanud...not easy to pleas. Mo polnud ka väga õhinal, aga ei tundunud siiski väga kriitiline. It was Ok.
Peale filmi tulime veel meie juurde natukeseks. Söötsime sõpradele eestipärast toitu sünnipäevast. Taaskord Robi kriitikast pole mõtet rääkidagi :D Mo isegi sai salatit korra kiidetud...küll me igatseme oma kalleid eesti sõpru, kes oskavad hinnata head makaroni salatit ja tomateid juustu-majoneesi ja küüslauguga :P Kuulsime ka veel pööraseid lugusid kanadalaste elust ja küsimuse peale: "Mis hulle lugusid teil rääkida on?", jäime päris vait. Nende kõrval oleme ikka väga lihtsat elu elanud!
Mingil hetkel Rob kuulis, et meie naabriplikal on justkui mingi seksivärk käsil - panime hetkeks muusika kinni ja kuulatasime - kahjuks vaatasid nad lihtsalt filmi - milline pettumus?! Aga meil Nelliga on ikka suht kirevad õhtud, ööd ja hommikud, sest naabriplikal on nüüd boyfriend ja nemad end küll tagasi ei hoia! Vähe sellest, et tema hommikune alarm meid hommikuti hulluks ajab, elame me justkui 3D-soundis - jah, me kuuleme, kuidas meie väike vaga ja tagasihoidlik naaber agaralt seksivärki teeb. Ütleme nii, et meil on libiidod ikka väga paigast ära :D Me magame MP-3 pleierid padja alla, et kuidagigi-vähegi, seda seksisoundi summutada. Päris karm, et meie tuba on reaalselt naabertoaga üks, sest vahele ehitatud vahesein ei hoia küll miskit tagasi - kõike kuuleme, isegi hingmist, mis siis muust rääkida!
¤ Liina ¤
¤ Kuues detsember ¤
... Algas Kanadas kell viis. Ma olin tööl, õnneks Ross ka, nii et mul oli vahepeal isegi täitsa lõbus :) Vabaks sain kella seitsme ajal ja siis kiiruga kodupoole pesema ja riideid vahetama. Koju jõudes, tuli Ross koheselt õnne soovima - kinkis mulle sünnipäeva puhul mingi kallimat sorti jooki (liköör) ning lubas, et seekord on see tõesti hea! Päris armsalt pakitud kink - LCBO paberi sisse, aga see selleks :D Ja ütleme nii, et jook oligi, täitsa maitsev 14,9% promillise kohta. Nelli kink aga rippus seinal ning peale sooja õnnesoovi ja kallistuse olin sunnitud ka selle avama (endal alles jope seljas ja sall kaelas:P ) Ja ülla-ülla mis ma sain - minisirgendaja!:D 
Super! Kingid avatud, hakkasime sättima ja Rossi kingitud likööri jooma. Kiirustamisest Mike'i juurde ei tulnud väga midagi välja kuna Nelli muudkui rääkis ja rääkis ning vajalike toimetuste tegemine lükkus muudkui edasi.Peale kümmet saime vist liikuma...mina, Nel ja Ross, metrooga Mike'i poole. Ta jõi juba eelmisest päevast saati ja mõned sõbrad olid ka külas. Mike naljanina ostis 2000 krooni väärtuses alkoholi. Olemine oli suhtelisel rahulik. Istusime, rääkisime, naljatasime, lasime vaheldumisi oma lemmikmuusikat, "vaatasime" filmi ja rüüpasime kõige selle kõrvale helendavate jääkuubikutega joogikest.Vahepeal käisime Nelliga üleval vannitoas lõhnaõlisid nuusutamas ja no kurat, leidsime lemmiku.
Niii hea, et osta või endale x) Mu riided siiamaani lõhnavad selle jumalikkuse järele :P Kuna üks meist pidi järgmisel päeval tööle minema ja see ei saanud kindlasti olla sünnipäevalaps,niisiis suikus Nelli üsna peagi unedemaale - alguses minu õla najal, siis minu seljal siis lasime tal diivanile pikali heita ning lõpuks läks Nelli üldse teisele korrusele, väiksesse tuppa magama - ainuke inimene, kes üldse magama läks!
Kui teised nägid, et mul jook enam väga alla ei taha minna siis pakuti, et teevad baileysi ja kohvi koksi...koks polnud suurem asi aga baileys on ikka üle prahi ka ilma jäätiseta. Peale esimest koksi omastasin pudeli endale ja hävitasin viimse tilgani x) Millalgi öösel sattusin arvutitaha ja ega ma täpselt ei mäleta kuidas see kõik juhtus, aga rääkisime emaga msn'is. Rääkisime siis muuseas sellest ka, et oleme Mike'i juures ja mingil põhjusel andsin siis emale ta telefoni numbri. Emme helistas Mikeile: "Hello, I'm Liinas mother" :D No ma tõesti vaevu vaevu mäletan seda aga emps ütles, et Mike oli ära ehmatanud ja toru ära pannud :P 
Hommikul jõudsime just pizza ära tellida, kui Nelli pidigi juba tööle liikuma. Minul polnud mitte mingit arusaama ühe päeva lõpust või uue päeva algusest. Agaramad blogilugejad mäletavad ehk hullu Marioni, kellest kollaži tegime. Tema endine sõbranna oli ka Mikei pool. Ka suhteliselt hullumeelne, aga vähe meeldivam varjant. Millalgi teise päeva alguses tuli välja, et tal oli vaja tund aega tagasi uues töökohas proovipäeval olla, aga ilmselgelt täispeaga ikka ei lähe. Neli "kainet" geeniust hakkasid siis koos talle vabandust välja mõtlema. Mike kirjutas ta ülemusele vabandava meili, sest plika(32a.) ei saanud sellega ise hakkama :P Uskumatu, et vahet pole kas 32 või 23, ikka samad lollid probleemid ja plaanitsemised. Millegi pärast keksis ta ühel hetkel mööda tuba ringi, millegagi jäi Mike talle ette ja sai valusa laksuga bitchsläpi vastu nägemist. Plika läks niii näost ära, kukkus vabandama ja lõpuks jooksis üles tuppa ära. Mike ja Ross läksid samal ajal poodi. Chick tuleb siis alla ja räägib kui kohutavalt piinlik tal on, et ta pole kunagi kedagi nii viisi löönud ja põhimõtteliselt tuli just ülevalt korruselt nutmast! Ma püüdsin teda lohutada oma hiljutiste kogemustega ja kinnitada talle, et ta pole selle pärast nüüd halb inimene :D |
| Josh :) |
kusjuures eelmisel õhtul tegime Mikeiga kihlveo, et kumb ennem magama jääb...mõlemad võitsime ja pidasime võidukalt lõpuni vastu. Võidukas lõpp saabus nii umbes täpselt mu sünnipäeva lõpus...24h üleval olemist, vaikset trimpamist ja Nelli juba helistab, et kus sa oled, mul pole võtmeid, nii et sa pead kodus olema kui töölt jõuan! Ennem äraminekut sain veel natuke lõhna peale,haarasin oma uue lemmiklooma Joshi kaasa ja võisime Rossiga kodupoole liikuma hakata. Sellest ma aga kirjutama ei hakka sest no ta ajas mind niii närvi oma pideva taksost väljahüppamis sooviga, et mul ei ole ilusaid sõnu oma fustratsiooni väljendamiseks! Koju jõudes pidin talle veel lapsehoidjat mängima kuni meie majaomanik siia jõudis ja Rossi oma tuppa lasi, kuna too kaotas oma võtmed ära! Ma olin niii läbi, et oleks oodates arvutitaha magamajäänud, suht jäingi :P
¤Liina¤
¤ Käib töö ja sajab lund - koos ¤
Lõpuks ometi tuli lumi maha ning valgeks läks maa :)Üks hommik läksin tööle ning ülla-ülla, esimene õhuke lumekiht oli maha langenud! Küll see alles tegi meele rõõmsaks :) Tööl on hetkel päris kiire aeg, eriti nädalavahetustel - ERITI tuleval nädalavahetusel, siis on eriti busy-busy time. Jõuludeni on jäänud loetud päevad (15 päeva) ning inimesi käib üha rohkem ja rohkem endale kuusepuud ostmas.
 | |
| Fraser fir |
 | |
| White pine, Scotch pine |
Mina olen siis, kellele meeldib töö, mis ma teen. Mulle meeldib inimestega suhelda ning aidata neil leida ja valida õiget jõulupuud. Vuristan siis kuidagi inglise keelt, seletan kuis oskan ja kui ei oska, ütlen, et ma olen Eestist ning ma ei tea (näiteks) nendest "footidest-feetidest" midagi. Kui ei oska midagi öelda, selgitada, siis see vabandus toimib nagu võluväel :P Nii olen paaril korral sattunud ka inimeste otsa, kes on Eestis käinud või on neil mõni tuttav eestlane ning nii jätkub juttu kohe kauemaks :) Ükskord oli ka päris naljakas situatsioon. Olen siis tööl ja Billi mingi sõber tuleb poodi. Bill siis tutvustab meid ja ütleb, et ma olen Eestist pärit, mille peale see mees ütleb (eesti keeles!): "Ma räägin ka eesti keelt", ma siis vaatan talle imestunult otsa ja ütlen (eesti keeles!): "Ei räägi!? Ära luiska". Tema siis, et "Räägin küll, mu ema on eestlane" ning sellest hetkest alates sain esimest korda rääkida täiesti tundmatu inimesega eesti keeles :) Ma ise olin nii imestunund, et ajasin tagasi, et inimene ei räägi eesti keelt, kuigi ise kuulsin teda eesti keeles rääkimas :D Mis teha, ma olin nii üllatunud lihtsalt. Kui tihti sa ikka kohtad täiesti juhuslikult Kanadas inimest, kes räägib eesti keelt?!
Igatahes, see on nii tore, kui inimesed tulevad "tree hunting´ule", paaride või peredena, nad on nii elevil ja õhinas ning see teeb minu tuju omakorda veel paremaks :) Tööl olles tuleb täielik jõulutunne peale, see iseenesest mõistetav ju, eriti, kui jätan inimestega hüvasti ja lausun Happy holidays või Happy Ho-ho´s, Merry Christmas to you guys, vms.
Omaette lust on puu auto katusele tõstmine ja kinnisidumine. Tavaliselt tõstame puu auto katusele kahekesi, kuid sidumist teen mina - ma olen oma ala proff juba vaikselt :P Olen isegi tippi saanud selle eest - 10 dollarit ;)
Ja nii ma käingi tööl, pea iga päev, 3-7 tundi päevas. Nüüd tulevatel tuleval kahel nädalavahetusel saan olla täispikad päevad, 9-21, mis on hea :) Vahepeal on tööl jube kiire, teine hetk lihtsalt istun, vaatan telekat ja joon kuuma kakaod (üritan kohvi mitte juua, sest muidu satun sõltuvusse - Tim Hortoni Vanilla French kohvi on lihtsalt niiii hea! Rossi pärast olen kergelt Mr.Pepper´i ja Coca-Cola sõltlane ka - üks päev jõin ära kolm purki kokat! Väga paha!) ning mõnikord patustan sõõrikuga :P Töö ülesannete hulka kuulub ka pangas ning poes käimine ja kohvi toomine, nii vahva :D
Esmaspäeval oli minu jaoks esimene kord, kui pidin üksi (peale Liina sünnipäeva) teisest Toronto otsast sõitma tööle - trammi ja metrooga! Küll tundus alguses ikka ulme minna üksi, olin paguhirmus, et sõidan valale poole ja kuhugile pärapõrgusse, kuid kus sa sellega - sain täitsa kenasti hakkama :) Ühekorra küsisin ühe tüdruku käest, kas olen ikka õige suunaga peatuses ja oligi kõik, sain hakkama. Jõudsin kenasti tööle, ilma mingite vahejuhtumiteta + tööl möödusid 7 tundi nii kiiresti, et järgmisel hetkel olin juba sammumas kodu poole, lumesajus :) Tuju oli kah niii hea, niisiis klõpsisin niisama koduteel pilte :) Ja nüüdseks oli lund veel rohkem maha sadanud!
¤ Nelli ¤
¤ Ramin ¤
Pole siiani kirjutanud, kui äge meie majaomanik, Ramin, on. Oleme varem temast paar korda kirjutanud, kuid nüüd oleme teda paremini tundma õppinud ning esmamulje, mis meil temast oli, on täiesti muutunud. Ta on ikka äärmiselt äge tegelane, humorist! Temaga saab nii palju nalja.
Kusjuures, Liina ütles, et Ramin meenutab oma olekuga, käitmumismaneeriga ja jutuga Pokut - ja peab tõdema, et ma nõustun temaga 100%.
Mõtlesime, et peaks blogisse tegema eraldi Ramini´i naljanurga või miskit :P
Igatahes, teeme temast millalgi pilti ka, äkki siis on kergem tema olemust ja juttu kokku viia, et paremat ettekujutust temast saada.
Muidu on ta selline lihtsat tüüpi mees, pikk ja peenike, käib väga tavaliselt riides, peas on nokamüts ning käed on tavaliselt taskuks või nokamütsi küljes. Näol on tal alatihti selline muhe naeratus ja ta räägib ka nii vahvalt, seletab oma kätega ja alati oma jutu lõpus ütleb mitu-mitu korda "is it okay?! It is okay, yeah?! So it´s good, yeah, okay" ja me iga kord noogutame kaasa, sest me oleme päri, kõik on hästi :)
Ükskord me tegime Liinaga parasjagu köögis süüa, kui Ramin tuli. Nagu ikka, küsis kuidas läheb ja kas on mingeid muresid, probleeme, kui on, hakkab neid lahendama, kui ei ole, siis räägib niisama natuke aega juttu meiega. Seekord oli päev, mil meil oli üks hiir lõksu jäänud ning me tegime parasjagu endale hakkaliha kotlette. Ramin siis küsi, et kas me teeme lõksu jäänud hiirest süüa :D
Ükskord me tegime Liinaga parasjagu köögis süüa, kui Ramin tuli. Nagu ikka, küsis kuidas läheb ja kas on mingeid muresid, probleeme, kui on, hakkab neid lahendama, kui ei ole, siis räägib niisama natuke aega juttu meiega. Seekord oli päev, mil meil oli üks hiir lõksu jäänud ning me tegime parasjagu endale hakkaliha kotlette. Ramin siis küsi, et kas me teeme lõksu jäänud hiirest süüa :D
Aaa, see oli ka hea lugu: ma siis olen köögis ning kokkan. Tuleb Ramin, nagu ikka alguses oma põhiküsimustega ning siis jääb jutustama. Ma niisama muuseas küsin, et kas ta tõmbab kanepit, ta ütleb et ei, aga et proovinu ühe korra, Rossiga koos. Ma siis küsin, et kuidas oli, ta siis räägib mulle: "No see oli selline imelik, mitte väga hea tunne. Ma siis olen siin, kogu maailm käib umbes teistpidi. Olen siis siin, tõmban kanepit, samal ajal on mul enda kodus mingi väike pidu ja mu naine helistab mulle ja ütleb, et RAMIN, KUS SA OLED? KUS ON KAAMERA? (Ramin tuligi tegelikult siia oma kabinetti, kaamera järgi), mille peale Ramin siis naerab ja ütleb, et mis kaamera, mida sa ajad, ma olen põrandal pikali, ma ei tea kaamerast midagi." :D
Teine kord trehvame jälle köögis, seekord oleme köögis mina ja Ross, ma teen süüa, Ross räägib niisama minuga juttu. Ramin tuleb ja hakkame jutustama. Kuidagi läks jutt nii kaugele, et ma ütlesin Raminile, et Ross tegi minust koka sõltlase. Ramin siis vaatab mulle suurte ja imestunud silmadega otsa ja küsib, et kas ma teen kokaiini?! Ross siis kohe, et ei-ei, mitte kokaiini sõltalne vaid coca-cola :D Ramin siis hakkab vaikselt naerma ja ütleb "ou, good, good, aa, okay, yeah", sai siis lõpuks pihta. Ramin läks nüüd oma naisest lahku - naine jättis ta maha. Tuli üks õhtu siia ja rääkis sellest. Me Liinaga olime shokis, sest olime äsja arutanud, kui äge Ramin on, et küll ta naisel ikka veab, et tal selline tore mees on. Kuid jah, naine jättis tema ning ka oma kolmeaastase poja - on ikka idioot! Nägin siis ka ükspäev Raminit ja küsisin, et kuidas tal läheb ja no jõudsime jutuga selleni, et miks ta naine ta maha jättis. Põhimõtteliselt polegi põhjust, ta ise ka ei tea, miks naine ta maha jättis. Selgitas siis, et ju vist oli õnnetu või miskit, küsisin siis, et miks ta õnnetu oli ja Ramin seletas: "Ta on õpetaja, ülikoolis, tuleb siis õhtul töölt koju, istub arvuti taha ja hakkab Facebook´is ringi vaatama, nii mitu tundi järjest, terve õhtu. Vaatab siis oma sõprade pilte, oma sõprade-sõprade pilte ja siis omakorda oma sõprade-sõprade-sõprade pilte jne. Vaatab ning näeb, et kõigil on nii toredad pildid üleval, puhkusest ning kõik on nii õnnelikud ja siis ta mõtleb, et tema on õnnetu." Ühesõnaga, selle naise elu oli Facebookis. Pojaga ta ka ei tegelenud ja siis ise imestab ja ütleb Raminile, kes kogu aeg pojaga tegeleb ja mängib, et ta ei saa aru, miks tema poeg armastab Raminit rohkem! Tõsiselt, kas saab üks inimene olla lollim kui ta paistab?! No nüüd on mul pigem hea meel, et Ramin sellise naisega ei pea koos olema ja elama.
Meie meelest on Ramin täiega äge!
¤ Nelli ¤
Tuesday, December 7, 2010
¤ Jälle Joe kohvikus ¤
Laupäev, 27.nov, oli pikk voodis lamasklemise päev. Plaanide järgi pidime Rossiga minema õhtul kesklinna ilutulestiku šoud vaatama ja peale seda Kirkiga kuhugi pubisse hokit vaatama ning niisama õlut jooma. Pohmakas on loodud plaanidemurdja. Kõik eelnev jäi ära. Voodi oli kuidagi eriti mugav ega tahtnud, et sealt lahkuksin :P Päris lõpuni koju passima me siiski ei jäänud. Peale üheksat läksime Rossiga Smokie Joesse sööma. Mina võtsin väikse turgutava cooleri ka. Maitsta saime vürtsikaid kanatiibu friikartulitega, kalmaari rõngaid, mis Nellile eriti maitsesid ja sulanud juustuga kaetud pehmeid küüslaaugusaia viile. Kõik, mis pole organismile hea, läheb laupäevastel päevadel väga meelsasti alla! Taas sai muidugi imelikke inimesi näha, ainult et seekord hoidsid nad meist eemale. Üle kahemeetri pika tüdruku kõrval tundis isegi Nelli end väiksena :D Võibolla selle pärast, et me olime peagi saamas osaks neist..Mul oli algusest saati tantsutuju. Muudkui istusin ja nihelesin ringi. Lõpuks oli Nelli nõus, et noh nüüd on hea laul(Rihanna miski), et teema siis ühe tantsu... Naaaaat a good idea xD Täiesti lõpp! Me olime nagu puunukud!!! Liikmed ei tahtnud üldse liikuda, keha ei tahtnud rütmile alluda ja me nägime jube haledad välja! Me ei saanud aga kohe tantsupõrandalt ära tulla, kui taipasime, et seekordsest kaine peaga tantsimisest midagi välja ei tule. Peame ikka lõpuni välja väänlema ja siis teesklema, et muusika on sitt ning vaikselt kaduma :P Täitsa uskumatu ikka, võõras linnas, võõras riigis ja no niii mark oli olla lihtsalt. See ju ikka meie kodubaar!Kuigi Eestis oleme varemgi kainena väljas tantsimas käinud, ilma mingi probleemita.
Õppetund olemas, rohkem kainepeaga tantsupõrandale ei lähe! Kanadas vähemalt mitte.
¤ Liina ¤
Sunday, December 5, 2010
¤ Harry Potter ja Pokker ¤
Teisipäev on ikka endiselt Kanadas poolehinnaga kinopäev. Rob liitus ka meiega. Pidime minema vaatama Due Date'i, aga kuna Rob jäi ikka väga hiljaks omadega, siis jäi see ära. Vaatasime siis, mis selle asemel on...ei miskit erilist ... Aga Harry Potter algab kohe varsti :P No Nelli oli kohe kategooriliselt vastu, et tema seda bullshitti vaatama ei lähe, Rob tahtis aga juba ammu seda näha ja no mul ka otseselt midagi vastu öelda polnud. Nelli ütles, et selle jama eest tema maksta ei kavatse, et tuleb ainult juhul, kui talle pilet välja tehakse - olemas, läksimee. Film oli nagu ta oli...Robile väga meeldis, Nelli jaoks täielik kaka ja minu jaoks huvitav meenutada asju, millest kunagi lugenud :) Nellile meeldis eriti kui Kreacher välja ilmus, hakkas vaikselt kiunuma "Keppi, tahan keppi - kas see pole mitte see sama sealt Potteri paroodiast xD". Kusjuures ma ise mõtlesin ka, et tundub jah kuidagi tuttav, kinos naersime päris palju Kreacheri üle selle pärast...nüüd kodus tuleb välja, et ajasime Sõrmuste Isanda paroodiaga segamini :D Film sai lõpuks läbi, läksime välja ja Rob ütleb: I can't see my car!" Nelli ütleb: "Wheres your car dude?" Rob: "Where's my car!". Ja mina mõtlen, et mida nad nüüd ajavad, kuni Robert osutas näpuga teisele poole tee otsa oma auto peale...seal see on, kuradima äravedamisauto küljes, juba ärasõidu valmis! Rob jooksis otse üle tee ja sai tüübi ennem kätte, kui too edasi sõitma jõudis hakata. Mingi 2000 krooni läks (160 dollarit, sai veel parkimise eest ka trahvi, 30 minutit parkis üle). Oleks ära veetud, siis oleks pidanud maksma topelt, umbes 4000, nii, et mingis mõttes vedas onja? Ei tundunud aga väga vedamisena. Aga no läks küll hästi, et auto sai kätte vähemalt. No ja see lugu osutus tõesti köömeks, kuna tema autot on ennegi äraviidud ja no see õhtu läks tal eriti kulukaks!
Lugu siis järgmine: Rob läks oma autoga ühe oma sõbra sünnipäevale, mingisse klubisse, parkis auto klubi lähedale ning läks siis peole. Otsis üles oma sõbrad, leidsid koha, kuhu oma joped jätta ning tegid esimesed joogid. Muidugi oli seal igast rahvast ja ta nägi ka mingeid imelikke tüüpe (võõraid) ümber nende spoti (laua ja toolide, jopede) luusimas, kuid oletas, et need on tema sõbra sõbrad. Käis siis ise mõnda aega klubis ringi, suhtles, tantsis ning mõne aja pärast läks tagasi oma jope juurde - mida enam ei olnud! Tema jope oli varastatud, jope, mis maksis 600$ (umbes 6500.- eesti krooni) ja ta oli selle äsja saanud! Tema jopes oli aga kõik - tema auto võtmed, rahakott, rahakotis aga dokumendid jms. Täielik kaos! Läks siis välja ja vaatas, et auto on alles. Sõitis siis sõbraga koju varuvõtmete järgi, tuli siis tagasi, autot enam ei olnud! Hakkas siis helistama kõikidesse firmadesse, mis tegelevad autode teisaldamisega ning lõpuks sai teada ka, kus tema auto viidud on. Läks siis järgmine päev sellele järgi ning maksis üle 400$ dollari, et seda kätte saada. Kogu õhtu läks siis talle maksma üle 1000 dollari (kõvasti üle 10 000 eesti krooni) + pidi uued load tegema, mis oli omakorda veel üle 100$ dollari - vähe karm ju! Niiet seekord läks tal ikka õnneks! Kusjuures, tüüp pole siiamaani sellest õhtust üle saanud ja see on ometigi mõistetav!
Edasi läksime Robi poole, kus ta sõbrad Shane ja Mo juba ootasid tüüpi nende maja lobbys. Kõva. See maja on ikka jätkuvalt väga ulme. Läksime siis alla piljardit mängima. Selleks oli vaja turvanaiselt küsida "kuldne karp" pallidega ja siis ta eskortis meid veel mängutuppa...nagu väga ulme ju! Rob oli meiega ja Shane Moga paaris. Esimese mängu võitsime meie. Mina ei löönud mitte ühtegi palli sisse, puhtalt, kolme mängu jooksul :P Lõpuks sain juba vastaste sosistamisest ja taktikast aru...nii kui kindlat lööki pole siis keera käru teisele. Miks ma selle peale ei tulnud! Ma mõtlesin, et kõik mängivad sõbralikult ja annavad ikka endast parima, et oma löögi ajal mõni pall sisse saada, aga kus sa sellega. Mulle ei meeldi endiselt piljard!
Kui karbikest tagastama läksime siis me Nelliga tõuklesime (lükkasime üksteist vastu poste ja seinu, uksi) ja mängisime niisama. Shaneile ja Mole ütlesime miskipärast, et ärge pange tähele, me mängime kogu aeg seda mängu. It's called Killing People :D Eesmärk on siis võimalikult loovatel ja karmidel viisidel oma partner teisele poole ilma saata. Peale seda lolli juttu tõuklesime veel enam ja see hakkas neile kahele ka külge. Ennem kui Robi korteri ukseni jõudsime oli neist saanud juba paar sõltlasi mängus Killing People :P Toas vaatasime veel telekast sarja 100 erineva väga haige võimaluse kohta, kuidas inimesed on surma saanud (100 ways to die vms). Loodame, et nad sealt liiga palju ideesid ei saanud ja ikka elu ja tervise juures veel on :P
Robi ema nägime ka ära ja sõime kõhud täis spagettidest. Alustasime pokkeri mängimist ja siis kuidagi sujuvalt tekkis kellelgi mõte, et võiks alkot osta - Robil muidugi, sest tal oli seljataga karm trahvipäev ning tahtis veits luusi lasta. No ma ei ütle vist kunagi paarile heale joogile ära :P
Käisimegi poest läbi, haarasime veidi kergemat kraami ja läksime meile edasi. Ma ei oska ikka üldse pokkerit mängida, üks peamisi kaotajaid! Et oleks huvitavam siis tegime kaotajale kohustuslikuks valida tõde või tegu, mille võitja talle määrab. Mäng oli rohem nagu lihtsalt "truth", sest keegi ei olnud teguteks valmis. No siukest staffi sai ikka kuulda, et appii :D Robi kõige hullem kisma tüdrukuga...ta ei suutnud valida, kumb oli hullem nii, et kuulsime kaks lugu.
Esimene neist leidis aset koolis. Rob, nagu tüüpiline Kanadalane tõmbas oma tüdruksõbra kõrvalt väga palju ringi ja arvas, et ei jää ka vahele kuna enda tüdruk käib teises koolis. I was in class and i said i had to go to the washroom but i was actually going to just leave school. On the way to my locker I met with Mo, then my girlfriend just happened to be at the school in the main lobby area of my school and she was like "heyyy roobbbbb!" being all happy. We hugged and behind her were a couple girls that I had cheated on her with and some of their friends and im like omg...then she turned angry and they surrounded us with me and my girlfriend in the middle and they were just yelling, pushing me and cussing me, saying like how could you do that etc etc etc... Then my vice principle came out and told us we had to go outside and while it continued outside, more of their friends kept arriving and joining up. I the end it was like 15 ppl around me yelling at me :P Eventually my vice principle came back out and said they had to go, Lol.
Ta on ikka väga lits mees ka, isegi ta õpetaja pani seda tähele...He just heard me talking about my weekends to ppl in class and he started calling me a whore. But the first time it happened was funny because the class was rly quiet and he just came in and put his hand on me and for whatever reason said :"Robert you fuckin whore!".
Teine lugu leidis aset tema juures. Tüdruk päevitas väljas ja Rob vaatas sees mingit tähtsat jalkamängu. Peale seda pidid poodlema minema. Tüdruk tuleb siis poole mängu peal sisse ja ütleb, et ta tahaks ikka kohe minna. Rob ütleb, et me leppisime ju kokku, et vaatan mängu ära ja siis lähme. Tüdruk polnud nõus, tahtis ikka kohe minna. Hakkasid vaidlema ja nõmetsema, sinna vahele jäi ka veel mingi osa, mida täpselt ei mäleta aga lõpp kokkuvõtteks sai mäng läbi, Rob jäi sellest ilma ja Tüdruk ei andnud ikka rahu. Siis läks juba kättpidi kähmlemiseks, plika tiris tal särgi lõhki ja küünistas teda, nii et Rob pani ta lõpuks pikali maha ja tund aega järjest lihtsalt sülitas talle näkku!
Selle kõrval tunub, et me elame Eestis ikka väga normaalset elu ju :P
Üks tõdedest oli vist seotud küsimusega, kui kaugele oled oma sugupoolega läinud või midagi. Igatahes Rob kaotas siis jälle ning lugu oli järgmine...Käisid väljas pidutsemas. Leidsid mingid tüdrukud, kellega pikemalt rääkima hakkasid ja sebida püüdsid.Rob tantsis siis temaga päris mitu tantsu ja suht käperdas teda - tal olid ju rinnad, niiet mis sai valesti olla ... Hiljem Rob istus südamerahus ja silitas chicki säärt kui Mo keeras nende poole ja küsis: "Kuule, kas sulle ei tundu, et selle tüdruku hääl on kuidagi liiga madal!?" Nad olid suht palju joonud, nii et esialgu nagu ei saanud arugi kohe. Rob küsis siis, et kas "tüdrukul" on püksis peenis või miskit muud. Transvestiit vastas: Peenis, ma pole veel jõudnud operatsioonile minna!" Sel hetkel oli Rob juba oma telefoni numbri ka talle andnud :P Mõned nädalad veel sai telefonikõnesid, hoolimata vältimisest ja ei ütlemisest :P
Lugusid oli kindlasti veel, aga no me pole mingid hiigelajud, et kogu informatsiooni talletada :) Kui muidu ei tahtnud keegi mängujooksul tegu öelda, kuid siis Rob ikka lõpuks julges ja sai meile strippi teha. Ta oleks hea meelega aluspesu ka ära võtnud, aga me polnud nõus :P On ikka lits :D
Mingil hetkel ma suutsin teda jälle solvata, ütlsin talle pidevalt lits, mis on ju tõsi. Kui sa oled lits siis ole, aga no oma vähemalt piisavalt julgust, et seda tunnistada. Teised arvasid, et peaksin vabandama, mina mitte, jälle :P Pole hullu, me oleme sõbrad edasi ;)
Mo´st siis niipalju, et ta on päris Egiptusest. Kuni seitsmenda eluaastani elas Egiptuses, siis koli pere Inglismaale ning mõne ajapärast Austraaliasse, kus ta elas päris mitu aastat ning lõpuks kolisid siis Kanadasse ja elavad siiani siin. Ta ema on medõde ja isa on arst ning tema ise õpib advokaadiks - sest vanemad ei luba tal õppida midagi, millega ta raha ei teeni! Ta muidu tahaks olla mehaanik - automehaanik, kuid seda ei tohi ta isegi mitte hobikorras teha. Et siis nii karmid lood temaga.
Shane oli lõpuks jälle väga unine, ta vist vajus mingil hetkel istudes tukkuma lausa :P Nii, et oli aeg saata külalised taas joogise peaga autoga kodu poole sõitma.
Lugu siis järgmine: Rob läks oma autoga ühe oma sõbra sünnipäevale, mingisse klubisse, parkis auto klubi lähedale ning läks siis peole. Otsis üles oma sõbrad, leidsid koha, kuhu oma joped jätta ning tegid esimesed joogid. Muidugi oli seal igast rahvast ja ta nägi ka mingeid imelikke tüüpe (võõraid) ümber nende spoti (laua ja toolide, jopede) luusimas, kuid oletas, et need on tema sõbra sõbrad. Käis siis ise mõnda aega klubis ringi, suhtles, tantsis ning mõne aja pärast läks tagasi oma jope juurde - mida enam ei olnud! Tema jope oli varastatud, jope, mis maksis 600$ (umbes 6500.- eesti krooni) ja ta oli selle äsja saanud! Tema jopes oli aga kõik - tema auto võtmed, rahakott, rahakotis aga dokumendid jms. Täielik kaos! Läks siis välja ja vaatas, et auto on alles. Sõitis siis sõbraga koju varuvõtmete järgi, tuli siis tagasi, autot enam ei olnud! Hakkas siis helistama kõikidesse firmadesse, mis tegelevad autode teisaldamisega ning lõpuks sai teada ka, kus tema auto viidud on. Läks siis järgmine päev sellele järgi ning maksis üle 400$ dollari, et seda kätte saada. Kogu õhtu läks siis talle maksma üle 1000 dollari (kõvasti üle 10 000 eesti krooni) + pidi uued load tegema, mis oli omakorda veel üle 100$ dollari - vähe karm ju! Niiet seekord läks tal ikka õnneks! Kusjuures, tüüp pole siiamaani sellest õhtust üle saanud ja see on ometigi mõistetav!
Edasi läksime Robi poole, kus ta sõbrad Shane ja Mo juba ootasid tüüpi nende maja lobbys. Kõva. See maja on ikka jätkuvalt väga ulme. Läksime siis alla piljardit mängima. Selleks oli vaja turvanaiselt küsida "kuldne karp" pallidega ja siis ta eskortis meid veel mängutuppa...nagu väga ulme ju! Rob oli meiega ja Shane Moga paaris. Esimese mängu võitsime meie. Mina ei löönud mitte ühtegi palli sisse, puhtalt, kolme mängu jooksul :P Lõpuks sain juba vastaste sosistamisest ja taktikast aru...nii kui kindlat lööki pole siis keera käru teisele. Miks ma selle peale ei tulnud! Ma mõtlesin, et kõik mängivad sõbralikult ja annavad ikka endast parima, et oma löögi ajal mõni pall sisse saada, aga kus sa sellega. Mulle ei meeldi endiselt piljard!Kui karbikest tagastama läksime siis me Nelliga tõuklesime (lükkasime üksteist vastu poste ja seinu, uksi) ja mängisime niisama. Shaneile ja Mole ütlesime miskipärast, et ärge pange tähele, me mängime kogu aeg seda mängu. It's called Killing People :D Eesmärk on siis võimalikult loovatel ja karmidel viisidel oma partner teisele poole ilma saata. Peale seda lolli juttu tõuklesime veel enam ja see hakkas neile kahele ka külge. Ennem kui Robi korteri ukseni jõudsime oli neist saanud juba paar sõltlasi mängus Killing People :P Toas vaatasime veel telekast sarja 100 erineva väga haige võimaluse kohta, kuidas inimesed on surma saanud (100 ways to die vms). Loodame, et nad sealt liiga palju ideesid ei saanud ja ikka elu ja tervise juures veel on :P
Robi ema nägime ka ära ja sõime kõhud täis spagettidest. Alustasime pokkeri mängimist ja siis kuidagi sujuvalt tekkis kellelgi mõte, et võiks alkot osta - Robil muidugi, sest tal oli seljataga karm trahvipäev ning tahtis veits luusi lasta. No ma ei ütle vist kunagi paarile heale joogile ära :P
 |
| Shane & Mo |
Esimene neist leidis aset koolis. Rob, nagu tüüpiline Kanadalane tõmbas oma tüdruksõbra kõrvalt väga palju ringi ja arvas, et ei jää ka vahele kuna enda tüdruk käib teises koolis. I was in class and i said i had to go to the washroom but i was actually going to just leave school. On the way to my locker I met with Mo, then my girlfriend just happened to be at the school in the main lobby area of my school and she was like "heyyy roobbbbb!" being all happy. We hugged and behind her were a couple girls that I had cheated on her with and some of their friends and im like omg...then she turned angry and they surrounded us with me and my girlfriend in the middle and they were just yelling, pushing me and cussing me, saying like how could you do that etc etc etc... Then my vice principle came out and told us we had to go outside and while it continued outside, more of their friends kept arriving and joining up. I the end it was like 15 ppl around me yelling at me :P Eventually my vice principle came back out and said they had to go, Lol.
Ta on ikka väga lits mees ka, isegi ta õpetaja pani seda tähele...He just heard me talking about my weekends to ppl in class and he started calling me a whore. But the first time it happened was funny because the class was rly quiet and he just came in and put his hand on me and for whatever reason said :"Robert you fuckin whore!".
Teine lugu leidis aset tema juures. Tüdruk päevitas väljas ja Rob vaatas sees mingit tähtsat jalkamängu. Peale seda pidid poodlema minema. Tüdruk tuleb siis poole mängu peal sisse ja ütleb, et ta tahaks ikka kohe minna. Rob ütleb, et me leppisime ju kokku, et vaatan mängu ära ja siis lähme. Tüdruk polnud nõus, tahtis ikka kohe minna. Hakkasid vaidlema ja nõmetsema, sinna vahele jäi ka veel mingi osa, mida täpselt ei mäleta aga lõpp kokkuvõtteks sai mäng läbi, Rob jäi sellest ilma ja Tüdruk ei andnud ikka rahu. Siis läks juba kättpidi kähmlemiseks, plika tiris tal särgi lõhki ja küünistas teda, nii et Rob pani ta lõpuks pikali maha ja tund aega järjest lihtsalt sülitas talle näkku!
Selle kõrval tunub, et me elame Eestis ikka väga normaalset elu ju :P
Üks tõdedest oli vist seotud küsimusega, kui kaugele oled oma sugupoolega läinud või midagi. Igatahes Rob kaotas siis jälle ning lugu oli järgmine...Käisid väljas pidutsemas. Leidsid mingid tüdrukud, kellega pikemalt rääkima hakkasid ja sebida püüdsid.Rob tantsis siis temaga päris mitu tantsu ja suht käperdas teda - tal olid ju rinnad, niiet mis sai valesti olla ... Hiljem Rob istus südamerahus ja silitas chicki säärt kui Mo keeras nende poole ja küsis: "Kuule, kas sulle ei tundu, et selle tüdruku hääl on kuidagi liiga madal!?" Nad olid suht palju joonud, nii et esialgu nagu ei saanud arugi kohe. Rob küsis siis, et kas "tüdrukul" on püksis peenis või miskit muud. Transvestiit vastas: Peenis, ma pole veel jõudnud operatsioonile minna!" Sel hetkel oli Rob juba oma telefoni numbri ka talle andnud :P Mõned nädalad veel sai telefonikõnesid, hoolimata vältimisest ja ei ütlemisest :P
Lugusid oli kindlasti veel, aga no me pole mingid hiigelajud, et kogu informatsiooni talletada :) Kui muidu ei tahtnud keegi mängujooksul tegu öelda, kuid siis Rob ikka lõpuks julges ja sai meile strippi teha. Ta oleks hea meelega aluspesu ka ära võtnud, aga me polnud nõus :P On ikka lits :D
Mingil hetkel ma suutsin teda jälle solvata, ütlsin talle pidevalt lits, mis on ju tõsi. Kui sa oled lits siis ole, aga no oma vähemalt piisavalt julgust, et seda tunnistada. Teised arvasid, et peaksin vabandama, mina mitte, jälle :P Pole hullu, me oleme sõbrad edasi ;)
Mo´st siis niipalju, et ta on päris Egiptusest. Kuni seitsmenda eluaastani elas Egiptuses, siis koli pere Inglismaale ning mõne ajapärast Austraaliasse, kus ta elas päris mitu aastat ning lõpuks kolisid siis Kanadasse ja elavad siiani siin. Ta ema on medõde ja isa on arst ning tema ise õpib advokaadiks - sest vanemad ei luba tal õppida midagi, millega ta raha ei teeni! Ta muidu tahaks olla mehaanik - automehaanik, kuid seda ei tohi ta isegi mitte hobikorras teha. Et siis nii karmid lood temaga.
Shane oli lõpuks jälle väga unine, ta vist vajus mingil hetkel istudes tukkuma lausa :P Nii, et oli aeg saata külalised taas joogise peaga autoga kodu poole sõitma.
¤ Liina ¤
Wednesday, December 1, 2010
¤ Drink drink drink ... piuke piuke piuke ¤
Reede õhtu - mõlemal seljataga suurepärane päev, kuid mis saab õhtust, mida õhtul teha?
Liinal siis väikest sorti plaan juba tehtud - lähme Rob´i ja tema sõbra Zack´iga välja, Smokey Joe´sse. Kõlab nagu sobiv plaan reede õhtuks. Vaatame siis kella ning märkame, et joogi järgi ei jõua mitte kuidagi, sest kell on liiga palju - deem. Räägime siis Rob´iga skypes ning õnneks on tema kandis alkoholipood avatud kella 11-ni, niiet tema ostab meile siis juua. Sellega läks hästi!
Fiona vaaritas samal ajal aga köögis mingit oma suppi ning tõi meile terve kausitäie maitsata - tofusupp, nagu ta ütles. Olime siis nö meeldivalt tänulikud, seni, kuni küsisime, et mis supi sees on ... kala. Väkk! Tema kalasupi tegemist me juba teame! Mida teha??!! Enda eest ta meid õnneks proovima ei sundinud, niiet sellest pääsesime, kuidas aga supist lahti saada??!! Haises ikka suht rämedalt. Liina siis peitis supi kappi ... polnud just parim idee :P Otsustasime siis, et laseme selle supi wc-potist alla. Kuidas me seda tegema peaks, kui Fiona on köögis ja peame temast mööda minema?? Kallasime siis supi tühja krevetikaussi ning Liina läks sellega vannituppa ning tühjendas selle wc-potist alla. Fiona siis hiljem küsib Nelli käest, et kuidas supp oli ... Nelli siis sokkis, et "Jaa, selline huvitav, teistsugune", mille peale Fiona küsis, et kas liiga soolane, "Eeee, ei, ma ei ütleks" ... sellised tegelased oleme siis.
Kell siis tiksus nii kaugele, et Rob ja Zack tulid meile. Rob siis ostis meile suure pudeli veini, mis olevat tema üks kunagisi lemmikuid, selline hea magus vein, French Cross nimeks ...
Njah, magusast oli asi küll väga kaugel! Maksime selle eest 15 dollarit, kahetsusega muidugi. Mitte kunagi ei usalda enam kellegi teise maitset ega soovitust, täielik põrumine, jälle! Kuid kuna pidime selle eest ise maksma, otsustasime siiski ääri-veeri pudeliga ühele poole saada - väga raske!
Rob ja Zack jõid oma jooki, mingi Canadian Sherry, mis oli 20% alc. sisaldusega ja muidugi mitte midagi meie maitsele.
Istusime siis meie toas, maadlesime oma joogiga ning rääkisime juttu. Rob´il on nagu alati igast ulme-hulle-huvitavaid lugusid varuks! Nalja kui palju! Peaks mainima, et Rob on üks hull tegelane. Saime siis kuulda lisaks kuuldud "baariletil strippamisele", "pargis alasti jooksmisele" ning "vaaterattal alasti istumisele" veel hulgaliselt naerutavaid seikasid tema elust.
Aeg, nagu ikka, möödus märmatult ja liiga kiiresti, mis tähendas, et kell oli ammu kaksteist löönud ning meie olime endiselt kodus! Kähku-kähku panime end valmis ning otsustasime, et joome oma joogid autos lõpuni, enne Smokey Joe´sse minemist. Kuna meile oma jook kohe kuidagi ei meeldinud, mõtles Nelli, et lisab veinile suhkurut - suhkur=magus, et äkki teeb siis veini paremaks?! Oli siis väike surts suhkurt, kallas selle veini sisse ning mingit tulemust see ei andnud, kurb. Sõitsime siis Smokey Joe juurde, parkisime auto ära ning valmistasime end ette kiireks joomiseks - väga paha idee, see kiiresti joomine! Kuid mis teha, kell utsitas tagant, sest Smokey Joe´s pannakse juba kahest kinni! Algas siis õhtu kõige karmim osa - võimalikult kiiresti alkoholi alla kulistamine, õõõh, rõve! Andsime mingil hetkel alla ja ütlesime Robile, et ole lahke, sulle see maitseb, joo aga terviseks! Zack´il oli meie õnneks kaasas ka mingid coolerid, mis tol hetkel lihtsalt päästsid meie elu - midagi inimlikku vähemalt! Kuid tagantjärgi mõeldes, oli see paha, sest miksisime nõnda jooke - sellel on ka oma tagajärg, iseenesest mõistetav ju.
Lõpuks siis asusime Smokey Joe poole teele - viimane aeg minna ikkagi!
Jõudsime siis pubisse, leidsime endale laua ning istusime maha. Poisid tellisid ühe suure õllekannu, millest jagus täpselt igaühele ühe klaasi jagu.
Kõik otsustasid, et Liina on see kõige kainem ja ta peaks veel jooma...no aitäh! Naljatilgad hakkasid siis oma klaasist Liina omasse õlut juurde kallama. Kui see otsas polnud ma Robi arvates ikka veel täis, nii et vaja miskit alkohoolset juurde muretseda. Liina kulistasin kõik vapralt alla ja küsisn siis, kes ta juukseid hoidma hakkab õhtul!? Kui poisid vetsupausile kadusid, tuli meie lauda istuma võõras meesterahvas. Tutvustas end, meie siis vastu...Nelli nimi oli mmmmmmmm mmm m Maribell ja mina olin mmmmmmmmmm mm Marion. Tüüp ütles, et njaa, tema ei usu meid...meie aga naersime talle täiega näkku, et tegelt ka, me räägime tõtt noh (a). Me ütlesime, et me pole lauas üksi ja tema otsis endale selle peale viienda tooli lauaäärde. Jäigi meiega. Kui poisid vestus käisid siis Robil oli kena vahejuhtum seal. Mingi tüüp tuli täiesti lampi ja hakkas nügima teda. Tahtis kakelda või miskit. Järgmine hetk hakkasid nad siis omavahel vaidlema ja nõmetsema samal ajal kui Zack püüdis neid lahutada ja rahustada. Kuidagi said nad sealt ilma kakluseta tulema.
Enne peo lõppu jõudsime tantsupõrandale ka, mingi kahekümmneks minutiks vä :P Kõva tants oli, rohkem pildistamist kui enese liigutamist. Rob lehvitas oma keskmiste sõrmedega endise kaklushimulise tüübi näo ees. Pushing he's luck...aga no ega tüüp avalikult ikka midagi enam tegema ei hakka. Kuidagi, ma ei tea kuidas, läksime siis auto peale ja Rob hakkas meie poole tagasi sõitma. Ei jõudnud majani väljagi(kümne minuti jalutuskäik!) kui Nellil oli juba vaja esimest tühjenduspausi. Koju jõudes hõivasin mina wc oma tunniks ajaks ja Nelli läks voodipeale pikali. Igaks juhuks palus ta Zacil endale köögist poti tuua, kui peaks süda pahaks minema. Zack leidis esimese asjana Fiona supipoti, mis mõned hetked hiljem sai juba oma esimese koguse Nelli okset. Zackil läks omakorda selle vaatepildi peale süda pahaks ja tema oli järgmine, kes omaltpoolt veidi okset lisas...nii nad istusid seal meie toas, kordamööda oksendades, kuni pott sai täis :P Mina olin samal ajal Wc's Rob´i vastu äärmiselt tore. Ma oletan, et ta ei tahtnud aru saada, et ma ei taha, et ta näeks kuidas ma robin ning kuna tast muud moodi lahti ei saanud siis virutasin talle ühe korraliku bitch slapi jaaa siis veel teise ka. Iseenesest mõistetavalt tüüp solvus, mina ei tahtnud vabandada ka ja nad siis sättisid end lõpuks kodu poole minema kui tuli välja, et Robi auto võtmed on kadunuks jäänud. Kell oli juba üpris palju, umbes neli hommikul. Järgmine hetk oli maha tehtud magamisase nii et poisid crashisid voodisse ja meie, kui külalislahked ohvrimeelsed võõrustajad, läksime maha magama. Hommiku ajal oli kuulda kuidas naabriplika Taia rääkis telefonis oma ülemusega...vabandas, et magas sisse kuna tema naabrid pidutsesid ööläbi ja ta ei saanud magada :P Meil polnud väga paha tunne kuna no see plika on meie und ikka palju härivamal kombel seganud!
Liinal siis väikest sorti plaan juba tehtud - lähme Rob´i ja tema sõbra Zack´iga välja, Smokey Joe´sse. Kõlab nagu sobiv plaan reede õhtuks. Vaatame siis kella ning märkame, et joogi järgi ei jõua mitte kuidagi, sest kell on liiga palju - deem. Räägime siis Rob´iga skypes ning õnneks on tema kandis alkoholipood avatud kella 11-ni, niiet tema ostab meile siis juua. Sellega läks hästi!
Fiona vaaritas samal ajal aga köögis mingit oma suppi ning tõi meile terve kausitäie maitsata - tofusupp, nagu ta ütles. Olime siis nö meeldivalt tänulikud, seni, kuni küsisime, et mis supi sees on ... kala. Väkk! Tema kalasupi tegemist me juba teame! Mida teha??!! Enda eest ta meid õnneks proovima ei sundinud, niiet sellest pääsesime, kuidas aga supist lahti saada??!! Haises ikka suht rämedalt. Liina siis peitis supi kappi ... polnud just parim idee :P Otsustasime siis, et laseme selle supi wc-potist alla. Kuidas me seda tegema peaks, kui Fiona on köögis ja peame temast mööda minema?? Kallasime siis supi tühja krevetikaussi ning Liina läks sellega vannituppa ning tühjendas selle wc-potist alla. Fiona siis hiljem küsib Nelli käest, et kuidas supp oli ... Nelli siis sokkis, et "Jaa, selline huvitav, teistsugune", mille peale Fiona küsis, et kas liiga soolane, "Eeee, ei, ma ei ütleks" ... sellised tegelased oleme siis.
Kell siis tiksus nii kaugele, et Rob ja Zack tulid meile. Rob siis ostis meile suure pudeli veini, mis olevat tema üks kunagisi lemmikuid, selline hea magus vein, French Cross nimeks ...
Njah, magusast oli asi küll väga kaugel! Maksime selle eest 15 dollarit, kahetsusega muidugi. Mitte kunagi ei usalda enam kellegi teise maitset ega soovitust, täielik põrumine, jälle! Kuid kuna pidime selle eest ise maksma, otsustasime siiski ääri-veeri pudeliga ühele poole saada - väga raske! Rob ja Zack jõid oma jooki, mingi Canadian Sherry, mis oli 20% alc. sisaldusega ja muidugi mitte midagi meie maitsele.
Istusime siis meie toas, maadlesime oma joogiga ning rääkisime juttu. Rob´il on nagu alati igast ulme-hulle-huvitavaid lugusid varuks! Nalja kui palju! Peaks mainima, et Rob on üks hull tegelane. Saime siis kuulda lisaks kuuldud "baariletil strippamisele", "pargis alasti jooksmisele" ning "vaaterattal alasti istumisele" veel hulgaliselt naerutavaid seikasid tema elust.
Aeg, nagu ikka, möödus märmatult ja liiga kiiresti, mis tähendas, et kell oli ammu kaksteist löönud ning meie olime endiselt kodus! Kähku-kähku panime end valmis ning otsustasime, et joome oma joogid autos lõpuni, enne Smokey Joe´sse minemist. Kuna meile oma jook kohe kuidagi ei meeldinud, mõtles Nelli, et lisab veinile suhkurut - suhkur=magus, et äkki teeb siis veini paremaks?! Oli siis väike surts suhkurt, kallas selle veini sisse ning mingit tulemust see ei andnud, kurb. Sõitsime siis Smokey Joe juurde, parkisime auto ära ning valmistasime end ette kiireks joomiseks - väga paha idee, see kiiresti joomine! Kuid mis teha, kell utsitas tagant, sest Smokey Joe´s pannakse juba kahest kinni! Algas siis õhtu kõige karmim osa - võimalikult kiiresti alkoholi alla kulistamine, õõõh, rõve! Andsime mingil hetkel alla ja ütlesime Robile, et ole lahke, sulle see maitseb, joo aga terviseks! Zack´il oli meie õnneks kaasas ka mingid coolerid, mis tol hetkel lihtsalt päästsid meie elu - midagi inimlikku vähemalt! Kuid tagantjärgi mõeldes, oli see paha, sest miksisime nõnda jooke - sellel on ka oma tagajärg, iseenesest mõistetav ju.
Lõpuks siis asusime Smokey Joe poole teele - viimane aeg minna ikkagi! Jõudsime siis pubisse, leidsime endale laua ning istusime maha. Poisid tellisid ühe suure õllekannu, millest jagus täpselt igaühele ühe klaasi jagu.
Kõik otsustasid, et Liina on see kõige kainem ja ta peaks veel jooma...no aitäh! Naljatilgad hakkasid siis oma klaasist Liina omasse õlut juurde kallama. Kui see otsas polnud ma Robi arvates ikka veel täis, nii et vaja miskit alkohoolset juurde muretseda. Liina kulistasin kõik vapralt alla ja küsisn siis, kes ta juukseid hoidma hakkab õhtul!? Kui poisid vetsupausile kadusid, tuli meie lauda istuma võõras meesterahvas. Tutvustas end, meie siis vastu...Nelli nimi oli mmmmmmmm mmm m Maribell ja mina olin mmmmmmmmmm mm Marion. Tüüp ütles, et njaa, tema ei usu meid...meie aga naersime talle täiega näkku, et tegelt ka, me räägime tõtt noh (a). Me ütlesime, et me pole lauas üksi ja tema otsis endale selle peale viienda tooli lauaäärde. Jäigi meiega. Kui poisid vestus käisid siis Robil oli kena vahejuhtum seal. Mingi tüüp tuli täiesti lampi ja hakkas nügima teda. Tahtis kakelda või miskit. Järgmine hetk hakkasid nad siis omavahel vaidlema ja nõmetsema samal ajal kui Zack püüdis neid lahutada ja rahustada. Kuidagi said nad sealt ilma kakluseta tulema.
Enne peo lõppu jõudsime tantsupõrandale ka, mingi kahekümmneks minutiks vä :P Kõva tants oli, rohkem pildistamist kui enese liigutamist. Rob lehvitas oma keskmiste sõrmedega endise kaklushimulise tüübi näo ees. Pushing he's luck...aga no ega tüüp avalikult ikka midagi enam tegema ei hakka. Kuidagi, ma ei tea kuidas, läksime siis auto peale ja Rob hakkas meie poole tagasi sõitma. Ei jõudnud majani väljagi(kümne minuti jalutuskäik!) kui Nellil oli juba vaja esimest tühjenduspausi. Koju jõudes hõivasin mina wc oma tunniks ajaks ja Nelli läks voodipeale pikali. Igaks juhuks palus ta Zacil endale köögist poti tuua, kui peaks süda pahaks minema. Zack leidis esimese asjana Fiona supipoti, mis mõned hetked hiljem sai juba oma esimese koguse Nelli okset. Zackil läks omakorda selle vaatepildi peale süda pahaks ja tema oli järgmine, kes omaltpoolt veidi okset lisas...nii nad istusid seal meie toas, kordamööda oksendades, kuni pott sai täis :P Mina olin samal ajal Wc's Rob´i vastu äärmiselt tore. Ma oletan, et ta ei tahtnud aru saada, et ma ei taha, et ta näeks kuidas ma robin ning kuna tast muud moodi lahti ei saanud siis virutasin talle ühe korraliku bitch slapi jaaa siis veel teise ka. Iseenesest mõistetavalt tüüp solvus, mina ei tahtnud vabandada ka ja nad siis sättisid end lõpuks kodu poole minema kui tuli välja, et Robi auto võtmed on kadunuks jäänud. Kell oli juba üpris palju, umbes neli hommikul. Järgmine hetk oli maha tehtud magamisase nii et poisid crashisid voodisse ja meie, kui külalislahked ohvrimeelsed võõrustajad, läksime maha magama. Hommiku ajal oli kuulda kuidas naabriplika Taia rääkis telefonis oma ülemusega...vabandas, et magas sisse kuna tema naabrid pidutsesid ööläbi ja ta ei saanud magada :P Meil polnud väga paha tunne kuna no see plika on meie und ikka palju härivamal kombel seganud!¤ Nelli & Liina ¤
¤ Liinu reede ¤
Eelmisel õhtul sai kokapoisiga räägitud, et tal vaja klientide jaoks toiduaineid ja ehk ma lähen temaga kaasa. Me polnud veel kindlad, kas järgmisel päeval peame Nelliga mõlemad töötama või ainult tema niiet päris kindlat vastust ei andnud. Reede hommikul läksin siis Billile helistama. Samal ajal natuke lootes, et ehk ma pean ikka tööl olema ja ei pea ÜKSI Robiga poodidesse minema. Ma olen ju nii kuradi arg ja "jutukas"!
Bill ütles, et tänan ei, täna saame ilma sinuta hakkama.
Jesss...õõõ...vist.
Koju minnes oli tund aega, et pesus ära käia. Peale seda jäi isegi aega esimest korda Msn'is empsiga veidi kirjutada, kuna Rob jäi üle poole tunni hiljaks. Traffic.
Liikluses oli just tipptund, nii et autosõit ei kulgenud just kõige kiiremas tempos. Alguses läksime siia samma, meie Metrosse, aga poes olles tuli jutusees välja, et ma olen kuni õhtuni ilma Nellita, nii et otsustasime teisele poole linna sõita, et shopata kõige paremas toidupoes üldse. Nagu tõsiselt! Kui me sinna jõudsime siis ma käisin lihtsalt suu lahti ringi ja olin nii kurb, et ostlemiseks rohkem raha kaasa ei võtnud. Seal oli nagu kõike, mida süüa oskaks tahta...ja oii, mis hinnaga! Kui me tulime Kanadasse siis peale esimest külastuskäiku toidupoodi mõtlesin, et no selge, puuviljade söömine jääb siin maal ära, liiga kallid lihtsalt! Seal oli aga kõik nagu pea poole odavam. Nii mõndagi oleks saanud veel odavamalt kui Eestist. Nagu näiteks viis karpi kirsstomateid kahekümne krooni eest :) Peale Fresh Value's käimist pole nagu mitte mingit isu vaadata hindu Metros, kõik tundub nii mõtetult kallis! Rob lubas meid veel sinna shoppama viia, siis ostame külmkapi ja ahju(kappides on hiired) toitu täis :P
Peale shopingut läksime Robi poole. Ta tegi mulle väikse tuuri nende awesome majas. Neil on all korrustel piljardisaal, pinksi ruum, meeste jõusaal,saun ning sama naistele, sqashi ruum ja mingi super mõnusa sooja veega sisebassein. Aa ja väljas on neil veel tenniseväljak....nagu, midagi muud ei oskakski ju tahta :P Lisaks on neil veel majas väike poeke ja pesumaja(nagu filmides). Robil endal on toas walk-in closet ja see on lihtsalt naeruväärne kui palju jalatseid ta omab. Ulme! Umbes tunnikese olime tema juures, rääkisime niisama ja tuhnisime internetis ringi. Päeva jooksul sain muidugi väga palju infot selle kohta, millist elu ta siiamaani elanud on. Mulle ei mahtunud pähe, et kuni 16'nda eluaastani oli kogu tüübi elu ainult sport sport sport. Ei midagi muud, sest nädala sees olid iga päev hoki ja jalka trennid ja nädalavahetustel võistlused. Ei mingit eraelu ega võimalust kooliasjadele keskenduda. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime ta sõbrale bussijaama vastu minema. Zack on 20, eluaeg mänginud videomänge, Robile noorema venna eest ja ta on süütu. Selline oli kirjeldus, mis ma sain ennem temaga tutvumist :P Alguses oli ta ehk veidi häbeliku võitu, aga seda oli kohe näha, et ta on väga tore ja vajab lihtsalt veidi aega, et uute inimestega harjuda. Nad tõid mind koju ära ja kuna Nelli oli väljas sel ajal siis otsustasime, et räägime hiljem msn'is, mis õhtul teha võiks.
Rõõmuga pean tõdema, et mu põdemisel polnud mingit põhjust. Mu loomupärane häbelikkus ei saanud takistuseks päeva nautimise juures. Vastupidi, niii super päev oli ja see, et and taas ületada sain, tegi päeva veel eriti magusaks :)
Kui Nelli tuli koju sain veel omakorda tema positiivsetest emotsioonidest osa ja lõppkokkuvõtteks olime me väga ühel lainel - mõlemal on seljataga megatore päev, nii et nüüd on küll tuju keerata kork maha mõnelt alkohoolselt joogilt ja lükata käima loodetavasti vähemalt sama äge nädalavahetus.
¤ Liina ¤
¤ Nelli supriim päev ¤
Aeg liigub siin üha edasi, kuid mina pean heitma pilke tagasi, et viia teid kurssi eluga, mida me siin elame.
Üldiselt on elu nagu ikka - me elame. Me magame, ärkame, sööme, töötame, "ei tee midagi" ja siis jälle "midagi eriti toredat". Nii käib see Kanada elu.
Reede on on päris kindlasti väärt mainimist - esimene tore päev ilma Liinata - rõhutan päev, sest õhtul olime ikka koos :)
Igatahes minu päev algas siis sellega, et läksin tööle ja nagu ikka oli tööpäev super! Tegin kõiksugu asju, nii sees kui väljas ning päev lihtsalt liugles mööda. Tegin pärgasid ja sidusin oksi kimpudesse, tassisin kuuski - mingi 70 kuuske tuli sisse. Niiet sain päris korralikult tasuta trenni teha ;) Päeva tegi aga eriti eriliseks see, kui pidin õues oksi kimpudesse siduma. Olen siis väljas, kuulan oma lemmikmuusikat, mõtlen oma häid mõtteid, unistan naeratades ning siis toob Bill mulle tassi kuuma kakaod! Väljas oli tõesti kergelt külm ning kakao oli sel hetkel lihtsalt asendamatu! Seon siis oksi edasi, kuulan muusikat, mõtlen, unistan, joon kuuma kakaod ja ühtäkki hakkab lund sadama! Sellist õhulist ja kerget. See tegi mu meeleolu ja olemise veel paremaks! Mul oli lihtsalt nii hea olla! Bill andis mulle veel küünlaid ka koju kaasa - nüüd saan iga õhtu küüla põlema panna :) Küünlavalgus loob nii mõnusa ja hubase olemise. Toob sooja südamesse ning tekitab vaikselt jõulutunnet.
Peale tööpäeva läksin siis koju, ise täiega tunnen, et ma säran ja naeran ning olen õnnelik. Metrooga sõites tundsin, et inimesed vaatavad mind umbes sellise pilguga, et "mida ta siin õiteb?" või et "see tüdruk on küll laksu all või miskit". Ma arvan, et siinsed inimesed pole väga harjunud sellise ülima positiivsusega. Kõik on nagu tuimad kalad - nad lihtsalt on, lihtsalt eksisteerivad. Elavad oma tuimade emotsioonide, nägude ja olekuga. Kuid mina ei lasknud end sellest heiduta - ma lihtsalt ruttasin koju, lauldes ja kergelt kepsutades - ma olin õnnelik, ma olin nii rahul ja täiesti ilma põhjuseta. Mulle lihtsalt jõudis ühel hetkel kohale, kui kuradima lihtne on olla õnnelik! Nii kerge! Ja nii ma siis olingi - õnnelik :) Koju jõudes polnud aga Liinat kodus, sest tema veetis oma päeva ilma minuta, eks ta kirjutab sellest ise. Ross oli aga kodus ning oli parasjagu oma emaga sisseoste tegema minemas ning kutsus mind ühes. Läksin siis nendega poodidesse ning väike poodides tuulamine muutis mind veel elavamaks ja rõõmsamaks - päev läks üha enam paremaks. Sain siis ostetud Liinale kingi ning ühtteist endale - kirjapaberit :D No nii ilusat kirjapaberit, et ma sõna otses mõttes olin pöördes selle pärast! Ja muidugi poodides käies, nähes neid asju, mida ma kõik teistele osta tahaks, keeras mind eriti peast segi! Käisin mööda poodi ringi, vaatasin asju ja pea igal korral peatusin asjadel, millele reageerisin "oh, see meeldiks Janelyle! See meeldiks emmele! Selle on ideaalne Joonasele! See ajaks Maria pöördesse. See ajaks Jana hulluks!" ja nii edasi. Ja siis muidugi leidsin poeriiulite vahelt alati midagi, mille peale mul endal silmad nii särama lõid või lausa pisarad silma tulid - paberid, märkmikud, albumid! Ma lähen nii kettasse selliste pisiasjade peale. Mind teeb nii õnnelikuks, kui näen asju, mis ma tean, et meeldiks kellegile minu lähedastest või mulle endale. Rossi ema ütles mitmel korral, et issand kuis rõõmustab alles paberite üle, vms. Kuulsin mitmel korral Rossi ema ütlevat "She is so cute", kui olin leidnud midagi, mis mind lihtsalt pahviks lõi - minu jaoks on olemas nii palju ideaalseid pisiasju, mille nimel ma olen justkui valmis ükskõik, mida tegema. Ja kui ma siis selle asja leian (üljuhul on see iga teine-kolmas asi poes), siis mul vajub suu imestusest lahti, kostub südamlik "oh", silmad lähvad suureks ning suu lööb nii naerule, et põsed kisuvad krampi - ja siis läbi sees selline õnnejoovastus, et ei oska kuidagi muud moodi olla kui lihtsalt särada, õnnelik olla!
Igatahes see poodides käik pani suurepärase koma päeva ja õhtu vahele. Ma olin nii happy lihtsalt!
Eriti aga tegi südame soojaks Rossi ema, kes kutsus meid Liinaga jõuludeks enda juurde, arvatavasti teades, et meil pole nagunii kuskile minna ning et oleksime arvatavasti lihtsalt kahekesi - see oli temast eriti armas! Niiet kui miskit muud vahepeal ei juhtu, oleme jõuluõhtul Rossi perega koos.Üldiselt on elu nagu ikka - me elame. Me magame, ärkame, sööme, töötame, "ei tee midagi" ja siis jälle "midagi eriti toredat". Nii käib see Kanada elu.
Reede on on päris kindlasti väärt mainimist - esimene tore päev ilma Liinata - rõhutan päev, sest õhtul olime ikka koos :)
Igatahes minu päev algas siis sellega, et läksin tööle ja nagu ikka oli tööpäev super! Tegin kõiksugu asju, nii sees kui väljas ning päev lihtsalt liugles mööda. Tegin pärgasid ja sidusin oksi kimpudesse, tassisin kuuski - mingi 70 kuuske tuli sisse. Niiet sain päris korralikult tasuta trenni teha ;) Päeva tegi aga eriti eriliseks see, kui pidin õues oksi kimpudesse siduma. Olen siis väljas, kuulan oma lemmikmuusikat, mõtlen oma häid mõtteid, unistan naeratades ning siis toob Bill mulle tassi kuuma kakaod! Väljas oli tõesti kergelt külm ning kakao oli sel hetkel lihtsalt asendamatu! Seon siis oksi edasi, kuulan muusikat, mõtlen, unistan, joon kuuma kakaod ja ühtäkki hakkab lund sadama! Sellist õhulist ja kerget. See tegi mu meeleolu ja olemise veel paremaks! Mul oli lihtsalt nii hea olla! Bill andis mulle veel küünlaid ka koju kaasa - nüüd saan iga õhtu küüla põlema panna :) Küünlavalgus loob nii mõnusa ja hubase olemise. Toob sooja südamesse ning tekitab vaikselt jõulutunnet.
Peale tööpäeva läksin siis koju, ise täiega tunnen, et ma säran ja naeran ning olen õnnelik. Metrooga sõites tundsin, et inimesed vaatavad mind umbes sellise pilguga, et "mida ta siin õiteb?" või et "see tüdruk on küll laksu all või miskit". Ma arvan, et siinsed inimesed pole väga harjunud sellise ülima positiivsusega. Kõik on nagu tuimad kalad - nad lihtsalt on, lihtsalt eksisteerivad. Elavad oma tuimade emotsioonide, nägude ja olekuga. Kuid mina ei lasknud end sellest heiduta - ma lihtsalt ruttasin koju, lauldes ja kergelt kepsutades - ma olin õnnelik, ma olin nii rahul ja täiesti ilma põhjuseta. Mulle lihtsalt jõudis ühel hetkel kohale, kui kuradima lihtne on olla õnnelik! Nii kerge! Ja nii ma siis olingi - õnnelik :) Koju jõudes polnud aga Liinat kodus, sest tema veetis oma päeva ilma minuta, eks ta kirjutab sellest ise. Ross oli aga kodus ning oli parasjagu oma emaga sisseoste tegema minemas ning kutsus mind ühes. Läksin siis nendega poodidesse ning väike poodides tuulamine muutis mind veel elavamaks ja rõõmsamaks - päev läks üha enam paremaks. Sain siis ostetud Liinale kingi ning ühtteist endale - kirjapaberit :D No nii ilusat kirjapaberit, et ma sõna otses mõttes olin pöördes selle pärast! Ja muidugi poodides käies, nähes neid asju, mida ma kõik teistele osta tahaks, keeras mind eriti peast segi! Käisin mööda poodi ringi, vaatasin asju ja pea igal korral peatusin asjadel, millele reageerisin "oh, see meeldiks Janelyle! See meeldiks emmele! Selle on ideaalne Joonasele! See ajaks Maria pöördesse. See ajaks Jana hulluks!" ja nii edasi. Ja siis muidugi leidsin poeriiulite vahelt alati midagi, mille peale mul endal silmad nii särama lõid või lausa pisarad silma tulid - paberid, märkmikud, albumid! Ma lähen nii kettasse selliste pisiasjade peale. Mind teeb nii õnnelikuks, kui näen asju, mis ma tean, et meeldiks kellegile minu lähedastest või mulle endale. Rossi ema ütles mitmel korral, et issand kuis rõõmustab alles paberite üle, vms. Kuulsin mitmel korral Rossi ema ütlevat "She is so cute", kui olin leidnud midagi, mis mind lihtsalt pahviks lõi - minu jaoks on olemas nii palju ideaalseid pisiasju, mille nimel ma olen justkui valmis ükskõik, mida tegema. Ja kui ma siis selle asja leian (üljuhul on see iga teine-kolmas asi poes), siis mul vajub suu imestusest lahti, kostub südamlik "oh", silmad lähvad suureks ning suu lööb nii naerule, et põsed kisuvad krampi - ja siis läbi sees selline õnnejoovastus, et ei oska kuidagi muud moodi olla kui lihtsalt särada, õnnelik olla!
Igatahes see poodides käik pani suurepärase koma päeva ja õhtu vahele. Ma olin nii happy lihtsalt!
Lõpuks siis jõudsin koju ning ees ootas mind Liina, kellel oli samuti seljataga suurepärane päev! Jagasime siis teineteisega oma suurepäraseid päevaelamusi ja emotsioone - mõlemad nii õnnelikud :) Ja muidugi suutis Liina minu päeva veel paremaks muuta - ta oli ostnud mulle terve paki hiidkrevette! No täitsa lõpp, nii super lihtsalt! Pistsin need koheselt nahka, kuigi olime äsja Rossi ja ta emaga Mäkis söömas käinud (Wal-Mart´is on keset poodi McDonalds, vot), ning mu kõht oli reaalselt täis,kuid siiski leidsin ruumi oma lemmikasjade jaoks. Ma lihtsalt jumaldan krevette! Ja lisaks krevettidele oli Liinu ostnud ja mitu karpi kirsstomateid - mida veel elult tahta?!
Üks päev võib kogu ülejäänud elu poole paremaks muuta - ma olen sellest päevast saati olnud nii õnnelik, et enam ei oska teisiti ollagi. Ja ei tahagi! Sest ma ütlen: Nii kerge on olla õnnelik!
Mu emotsioonid on viinud mind seitsmenda taeva lävele!
Olgugi, et ainus mis mul hetkel jalgu alt niidab on igatsus! Kuid sellest hoolimata olen ma väga õnnelik ja ma armastan seda tunnet!
¤ Nelli ¤
Subscribe to:
Comments (Atom)