¤ Liina the Nanny ¤

Kuna mulle puude müümine nii väga ei meeldi kui Nellile ja ma ei peljanud seda ka Rossile välja öelda, siis tuli peagi pakkumine, et ehk sooviksin nädalavahetusel hoopis ühe töölise lapsi hoida samal ajal kui tema puid müüb. No ma tõesti kardan kõike lastega seonduvat, aga nii kui kuulsin seda ideed siis haarasin kümmne küünega kinni, Jah Jah Jah, ise kabuhirmul, kuidas ma lapsehoidmisega hakkama peaks saama. Kuidas ma nendega suheldud saan, arg nagu ma olen? Kas ma saan ikka kõigest aru, mida nad räägivad ja vastupidi? Ega me linnas liikudes ära ei eksi? Ega neil minuga igav ei hakka!? Need ja veel palju küsimusi kerkisid väga ruttu pinnale. Otsustasin, et kuna kuuskedest mul juba kõriauguni on, siis tulgu mis tuleb, ma pean hakkama saama ja saangi! Laupäeva hommikul kohtusin siis 7aastase Jennaga ja 11 aastase Claireiga. Ma olin isegi üllatunud kui vabalt end tundsin, arvestades situatsiooni. Esimese hoobiga oli kõige pisema jutust küll keeruline aru saada, kuna juttu oli tal palju ja see lenadas suust üliheli kiirusel :P Sellega harjus aga umbes viie minuti jooksul. Esimese asjana otsustasime minna metrooga nende juurde ja seal vaadata välja sobivad kinoajad. Metrooga uude kohta minek ajas alguses ikka segadusse, aga koos Cleariga nuputasime õige tee kiirelt välja. Nende elamine asub ideaalses kohas. Kõik mis laste vabaaja veetmiseks vajalik, on maksimaalselt kümmne minuti kaugusel. Istusime natuke nende juures, vaatasime telekast vana jõulufilmi, kus Drew Barrymore ja Keanu Reeves oli alles väikesed. Siis läksime parki jalutama, kiikuma ja koeri paitama :P Kiikede juures olid kolm poissi tegemas koolijaoks mingit sorti filmimis projekti. Neid oli huvitav jälgida ja kuulata, aga nagu tüdrukud ütlesid, siis sellist asja näeb igal pool kogu aeg. Koeraomanikud, kes pargis jalutasid olid uskumatult sõbralikud. Rääkisid meiega nagu oleksime vanad tuttavad :P Esimesele väljavalitud kinoseansile me ei jõudnud, kuna muude tegemistega läks aeg liiga kiirelt mööda. Poole neljasele seansile jõudsime napilt napilt täpselt alguseks...tänu tugevatele jalgadele mis kiiretel jooksusammudel meid kohale kandsid. Filmiks oli 3D Tangled. Ideaalne film minu jaoks x) Niii niii armas ja imeilus muinasjutt Rapuntslist koos arvukate naerutushetkedega. Ma vaatsin filmi palju emotsionaalsemalt kui üle poolte mudilaste mu ümber...ma ju räägin pidevalt, et südames olen alles väike väike laps. Tüdrukutele meeldis ka film väga, nii et igati õnnestunud kinoskäik! Ja no kui Eesti 3D prillid paned pea valutama, prillid vajuvad ninalt maha ja väsitavad silmi siis siin Kanadas sellist probleemi pole. Prillid sain koju kaasa muuseas :P
Päeva jooksul sai kätele kena trenni tehtud kui Jennat mööda linna süles ringi tassisin. Seitsme aastane on ikka päris raske juba, eriti minu treenimata kätele :P Kinost tulles sattusime veel mingi kunstitarvete poe peale, kust ma sain niiii niii mõnusat paberit! Just see, mida otsisin!
Peale kino läksime koju külmutatud lasanjet soojendama ja püüdsime natuke jõulukaartidele kaunistusi teha. Claire lasi youtubeist Katy Perry, Lady Gaga ja Kesha videosid ning laulsime kõik koos kaasa...väikeste lastega koos olles pole mingit probleemi valjuhäälselt kaasa laulda :P Jennal läks aga lõpus tuju ära. Liiga palju muusikat on halb kuna tekitab sõltuvust, röövib sult sõbrad, elu ja lõpuks oled lihtsalt üksi, abielus oma muusikaga...tema sõnad. Peagi jõudsid Nelli ja laste isa aga koju, nii et jonnimine ei kestnud kaua. Lasanje e oli just valmis, Monty pakkus meile päevalõpuks lõõgastavat õlut ja hakkasime sööma. Peale söömist õpetasid lapsed meile veel kaardimängu "Spoons" ja meie omakorda õpetasime neile Scribble'it. Avastasime, et väiksed lapsed (isegi 7 aastane, kes vaevu kirjutada oskab), oskavad seda mängida - aga Dan, no tema oli ikka üks müsteerium meie jaoks! Mäletate?! Pani selle mänguga nii pange, et see polnud pooltki nii tore ja naljakas, kui oleks pidanud olema. Mäng peab olema lõbus, mitte tõsine ja filosoofiline, nii deep, et keegi ei saa midagi aru! Aga nende tüdrukutega tulid meil küll päris head pildid ja pealkirjad ;) "Orange dancing" oli ikka kõige naljakam, eriti lõpptulemus :D
Väga vaffa õhtu oli! Oleks heameelega kauemakski jäänud, aga kuna järgmine päev taas tööpäev ja Jennal magamamineku aeg ammu möödas, siis umbes üheksa ajal hakkasime liikuma.
Pühapäeval pidin ka minema, aga Bill ütles, et kuna vihma sajab, siis ta Montyt ei vaja. Päris kurb oli seda kuulda. Pidime veel kaarte tegema hakkama ja Claire tahtis, et õpetaksin talle ilusaid paberist lumehelbeid tegema :/
Ma olen endiselt arvamusel, et ma pole just kõige parem lapsehoidja, kuna kasvatamisest üldsises mõttes ei ole mul halli aimugi. Aga see eest olen päris tore kaaslane :) Nii hea oli kulda kui Jenna muudkui ütles, et tal nii hea meel on selle üle, et ma nendega koos päeva veedan. Mul oli ka väga väga tore nendega ja väga hea meel, et nii ägedate tüdrukutega koos aega sain veeta ;)
Kümne aeg hakkasime siis Nelliga kodu poole liikuma. Koju jõudes tundsime koridoris kanepi lõhna, ning oletasime, et see on Ross - oligi tema. Aga samas, kuidagi väga kahtlane, sest see kanepi lõhn oli justkui meie koridoris, meie toa ümbruses ... äkki Taia?! Igatahes, läksime siis oma tuppa ning kuulsime, et keegi koputab välisuksele. Läksin siis avama ning pitsapoiss oli ukse taga, keegi oli tellinud pitsa. Koputasin siis Taia uksele ja küsisin, et kas sina tellisid pitsa, mille peale sain eitava vastuse. Hetk hiljem tuli Ross oma toast ning pilt sai selgeks - Ross tellis pitsa! Taia oli samal ajal koridoris ning läks Rossi pitsat kohe uurima, sellise üleoleva ja ülbe olekuga, et "mis kuradi pitsat sa veel tellisid" vms. Ta tundus ikka jube kahtlane olevat, kergelt agressiivne või selline. Mõtlesime Nelliga, et tundub, et ta on midagi narkootilist tarbinud või jumal teab, mida tõmmanud! Läksime siis tagasi oma tuppa ning mõni hetk hiljem läks Nelli vetsu, ei jõudnud toauksest väljagi astuda, kui kuulen tema naeru  ning hüüab "Issand Liiiiina, tule vaata kui loll meie naabriplika on!!" Ja mis me näeme - Taia on pannud oma ukse peale sildi "Do not knock, please, do not disturb me" - nagu mida iganes :D Naersime selle lolluse totaalselt välja!Arvestades seda, kuidas meie üldse tema pärast magada ei saa. Nelli põhilause oli "On ikka idioot!" :D
Natukese aja pärast kutsus Ross meid pitsat sööma, kuna ta ei saanud sellest üksi jagu - vat kui tore. Tegelt olid meil kõhud lasanjest päris korralikult täis, aga näe pitsast ei tahtnud küll ära öelda :P Pitsalõigud söödud, heitsime magama, sest seljataga oli pikk päev ning Nellit ootas ees teine pikk tööpäev. Bill andis meile ühe mõnusa "jõulumeeleolutekitava" lambi, mis ripub meil voodi kohal ning valgustab tuba mõnusa hämara-kuldse värviga :) Head unne suikumist meile, hubases valguses ja mõnusas jutuhoos!

¤ Liina ¤