Aeg liigub siin üha edasi, kuid mina pean heitma pilke tagasi, et viia teid kurssi eluga, mida me siin elame.
Üldiselt on elu nagu ikka - me elame. Me magame, ärkame, sööme, töötame, "ei tee midagi" ja siis jälle "midagi eriti toredat". Nii käib see Kanada elu.
Reede on on päris kindlasti väärt mainimist - esimene tore päev ilma Liinata - rõhutan päev, sest õhtul olime ikka koos :)
Igatahes minu päev algas siis sellega, et läksin tööle ja nagu ikka oli tööpäev super! Tegin kõiksugu asju, nii sees kui väljas ning päev lihtsalt liugles mööda. Tegin pärgasid ja sidusin oksi kimpudesse, tassisin kuuski - mingi 70 kuuske tuli sisse. Niiet sain päris korralikult tasuta trenni teha ;) Päeva tegi aga eriti eriliseks see, kui pidin õues oksi kimpudesse siduma. Olen siis väljas, kuulan oma lemmikmuusikat, mõtlen oma häid mõtteid, unistan naeratades ning siis toob Bill mulle tassi kuuma kakaod! Väljas oli tõesti kergelt külm ning kakao oli sel hetkel lihtsalt asendamatu! Seon siis oksi edasi, kuulan muusikat, mõtlen, unistan, joon kuuma kakaod ja ühtäkki hakkab lund sadama! Sellist õhulist ja kerget. See tegi mu meeleolu ja olemise veel paremaks! Mul oli lihtsalt nii hea olla! Bill andis mulle veel küünlaid ka koju kaasa - nüüd saan iga õhtu küüla põlema panna :) Küünlavalgus loob nii mõnusa ja hubase olemise. Toob sooja südamesse ning tekitab vaikselt jõulutunnet.
Peale tööpäeva läksin siis koju, ise täiega tunnen, et ma säran ja naeran ning olen õnnelik. Metrooga sõites tundsin, et inimesed vaatavad mind umbes sellise pilguga, et "mida ta siin õiteb?" või et "see tüdruk on küll laksu all või miskit". Ma arvan, et siinsed inimesed pole väga harjunud sellise ülima positiivsusega. Kõik on nagu tuimad kalad - nad lihtsalt on, lihtsalt eksisteerivad. Elavad oma tuimade emotsioonide, nägude ja olekuga. Kuid mina ei lasknud end sellest heiduta - ma lihtsalt ruttasin koju, lauldes ja kergelt kepsutades - ma olin õnnelik, ma olin nii rahul ja täiesti ilma põhjuseta. Mulle lihtsalt jõudis ühel hetkel kohale, kui kuradima lihtne on olla õnnelik! Nii kerge! Ja nii ma siis olingi - õnnelik :) Koju jõudes polnud aga Liinat kodus, sest tema veetis oma päeva ilma minuta, eks ta kirjutab sellest ise. Ross oli aga kodus ning oli parasjagu oma emaga sisseoste tegema minemas ning kutsus mind ühes. Läksin siis nendega poodidesse ning väike poodides tuulamine muutis mind veel elavamaks ja rõõmsamaks - päev läks üha enam paremaks. Sain siis ostetud Liinale kingi ning ühtteist endale - kirjapaberit :D No nii ilusat kirjapaberit, et ma sõna otses mõttes olin pöördes selle pärast! Ja muidugi poodides käies, nähes neid asju, mida ma kõik teistele osta tahaks, keeras mind eriti peast segi! Käisin mööda poodi ringi, vaatasin asju ja pea igal korral peatusin asjadel, millele reageerisin "oh, see meeldiks Janelyle! See meeldiks emmele! Selle on ideaalne Joonasele! See ajaks Maria pöördesse. See ajaks Jana hulluks!" ja nii edasi. Ja siis muidugi leidsin poeriiulite vahelt alati midagi, mille peale mul endal silmad nii särama lõid või lausa pisarad silma tulid - paberid, märkmikud, albumid! Ma lähen nii kettasse selliste pisiasjade peale. Mind teeb nii õnnelikuks, kui näen asju, mis ma tean, et meeldiks kellegile minu lähedastest või mulle endale. Rossi ema ütles mitmel korral, et issand kuis rõõmustab alles paberite üle, vms. Kuulsin mitmel korral Rossi ema ütlevat "She is so cute", kui olin leidnud midagi, mis mind lihtsalt pahviks lõi - minu jaoks on olemas nii palju ideaalseid pisiasju, mille nimel ma olen justkui valmis ükskõik, mida tegema. Ja kui ma siis selle asja leian (üljuhul on see iga teine-kolmas asi poes), siis mul vajub suu imestusest lahti, kostub südamlik "oh", silmad lähvad suureks ning suu lööb nii naerule, et põsed kisuvad krampi - ja siis läbi sees selline õnnejoovastus, et ei oska kuidagi muud moodi olla kui lihtsalt särada, õnnelik olla!
Igatahes see poodides käik pani suurepärase koma päeva ja õhtu vahele. Ma olin nii happy lihtsalt!
Eriti aga tegi südame soojaks Rossi ema, kes kutsus meid Liinaga jõuludeks enda juurde, arvatavasti teades, et meil pole nagunii kuskile minna ning et oleksime arvatavasti lihtsalt kahekesi - see oli temast eriti armas! Niiet kui miskit muud vahepeal ei juhtu, oleme jõuluõhtul Rossi perega koos.Üldiselt on elu nagu ikka - me elame. Me magame, ärkame, sööme, töötame, "ei tee midagi" ja siis jälle "midagi eriti toredat". Nii käib see Kanada elu.
Reede on on päris kindlasti väärt mainimist - esimene tore päev ilma Liinata - rõhutan päev, sest õhtul olime ikka koos :)
Igatahes minu päev algas siis sellega, et läksin tööle ja nagu ikka oli tööpäev super! Tegin kõiksugu asju, nii sees kui väljas ning päev lihtsalt liugles mööda. Tegin pärgasid ja sidusin oksi kimpudesse, tassisin kuuski - mingi 70 kuuske tuli sisse. Niiet sain päris korralikult tasuta trenni teha ;) Päeva tegi aga eriti eriliseks see, kui pidin õues oksi kimpudesse siduma. Olen siis väljas, kuulan oma lemmikmuusikat, mõtlen oma häid mõtteid, unistan naeratades ning siis toob Bill mulle tassi kuuma kakaod! Väljas oli tõesti kergelt külm ning kakao oli sel hetkel lihtsalt asendamatu! Seon siis oksi edasi, kuulan muusikat, mõtlen, unistan, joon kuuma kakaod ja ühtäkki hakkab lund sadama! Sellist õhulist ja kerget. See tegi mu meeleolu ja olemise veel paremaks! Mul oli lihtsalt nii hea olla! Bill andis mulle veel küünlaid ka koju kaasa - nüüd saan iga õhtu küüla põlema panna :) Küünlavalgus loob nii mõnusa ja hubase olemise. Toob sooja südamesse ning tekitab vaikselt jõulutunnet.
Peale tööpäeva läksin siis koju, ise täiega tunnen, et ma säran ja naeran ning olen õnnelik. Metrooga sõites tundsin, et inimesed vaatavad mind umbes sellise pilguga, et "mida ta siin õiteb?" või et "see tüdruk on küll laksu all või miskit". Ma arvan, et siinsed inimesed pole väga harjunud sellise ülima positiivsusega. Kõik on nagu tuimad kalad - nad lihtsalt on, lihtsalt eksisteerivad. Elavad oma tuimade emotsioonide, nägude ja olekuga. Kuid mina ei lasknud end sellest heiduta - ma lihtsalt ruttasin koju, lauldes ja kergelt kepsutades - ma olin õnnelik, ma olin nii rahul ja täiesti ilma põhjuseta. Mulle lihtsalt jõudis ühel hetkel kohale, kui kuradima lihtne on olla õnnelik! Nii kerge! Ja nii ma siis olingi - õnnelik :) Koju jõudes polnud aga Liinat kodus, sest tema veetis oma päeva ilma minuta, eks ta kirjutab sellest ise. Ross oli aga kodus ning oli parasjagu oma emaga sisseoste tegema minemas ning kutsus mind ühes. Läksin siis nendega poodidesse ning väike poodides tuulamine muutis mind veel elavamaks ja rõõmsamaks - päev läks üha enam paremaks. Sain siis ostetud Liinale kingi ning ühtteist endale - kirjapaberit :D No nii ilusat kirjapaberit, et ma sõna otses mõttes olin pöördes selle pärast! Ja muidugi poodides käies, nähes neid asju, mida ma kõik teistele osta tahaks, keeras mind eriti peast segi! Käisin mööda poodi ringi, vaatasin asju ja pea igal korral peatusin asjadel, millele reageerisin "oh, see meeldiks Janelyle! See meeldiks emmele! Selle on ideaalne Joonasele! See ajaks Maria pöördesse. See ajaks Jana hulluks!" ja nii edasi. Ja siis muidugi leidsin poeriiulite vahelt alati midagi, mille peale mul endal silmad nii särama lõid või lausa pisarad silma tulid - paberid, märkmikud, albumid! Ma lähen nii kettasse selliste pisiasjade peale. Mind teeb nii õnnelikuks, kui näen asju, mis ma tean, et meeldiks kellegile minu lähedastest või mulle endale. Rossi ema ütles mitmel korral, et issand kuis rõõmustab alles paberite üle, vms. Kuulsin mitmel korral Rossi ema ütlevat "She is so cute", kui olin leidnud midagi, mis mind lihtsalt pahviks lõi - minu jaoks on olemas nii palju ideaalseid pisiasju, mille nimel ma olen justkui valmis ükskõik, mida tegema. Ja kui ma siis selle asja leian (üljuhul on see iga teine-kolmas asi poes), siis mul vajub suu imestusest lahti, kostub südamlik "oh", silmad lähvad suureks ning suu lööb nii naerule, et põsed kisuvad krampi - ja siis läbi sees selline õnnejoovastus, et ei oska kuidagi muud moodi olla kui lihtsalt särada, õnnelik olla!
Igatahes see poodides käik pani suurepärase koma päeva ja õhtu vahele. Ma olin nii happy lihtsalt!
Lõpuks siis jõudsin koju ning ees ootas mind Liina, kellel oli samuti seljataga suurepärane päev! Jagasime siis teineteisega oma suurepäraseid päevaelamusi ja emotsioone - mõlemad nii õnnelikud :) Ja muidugi suutis Liina minu päeva veel paremaks muuta - ta oli ostnud mulle terve paki hiidkrevette! No täitsa lõpp, nii super lihtsalt! Pistsin need koheselt nahka, kuigi olime äsja Rossi ja ta emaga Mäkis söömas käinud (Wal-Mart´is on keset poodi McDonalds, vot), ning mu kõht oli reaalselt täis,kuid siiski leidsin ruumi oma lemmikasjade jaoks. Ma lihtsalt jumaldan krevette! Ja lisaks krevettidele oli Liinu ostnud ja mitu karpi kirsstomateid - mida veel elult tahta?!
Üks päev võib kogu ülejäänud elu poole paremaks muuta - ma olen sellest päevast saati olnud nii õnnelik, et enam ei oska teisiti ollagi. Ja ei tahagi! Sest ma ütlen: Nii kerge on olla õnnelik!
Mu emotsioonid on viinud mind seitsmenda taeva lävele!
Olgugi, et ainus mis mul hetkel jalgu alt niidab on igatsus! Kuid sellest hoolimata olen ma väga õnnelik ja ma armastan seda tunnet!
¤ Nelli ¤
No comments:
Post a Comment